Pool sajandit metsatööstuse eriala

 

Tartu Ülikooli metsaosakond alustas tööd 1920. aastal ja juba siis kuulus õppeprogrammi rida õppeaineid, mis täna on olulisel kohal metsatööstuse eriala üliõpilaste õpetamisel. Prof. K.Veermets õpetas siis metsakasutust, metsateede ehitust, metsatehnoloogiat ja metsakaubandust ning metsakasutuses oli ette nähtud 20-päevane õppepraktikum. Metsaosakonna õppejõudude poolt koostati mitmeid eestikeelseid õppevahendeid: O.Daniel “Metsakasutus” (1923), K.Veermets “Metsatehnoloogia laboratoorsete tööde juhend” (1939), K.Veermets “Metsaksutuse laboratoorsete tööde juhend” (1939), K.Veermets “Puidumääraja makro- ja mikroskoobiliste tunnuste järgi” (1937) jt. Kõik see oli eelduseks metsatööstuse eriala avamiseks 40-ndatel aastatel.

 

1946. aasta 4. mail toimunud Eesti NSV Metsatööstuse Ministeeriumi kolleegium pidas vajalikuks asutada Tartu Riiklikus Ülikoolis metsandusteaduskond metsamajanduse ja metsatööstuse osakonnaga alates 1946/1947. õppeaastast. Planeeriti vastu võtta metsamajanduse osakonda 50 ja metsatööstusosakonda 25 üliõpilast. Metsatööstuse eriala vanematel kursustel kavandati võimalust spetsialiseeruda metsa-  või mööblitööstusele. Tegelikult küll spetsialiseerumist ei toimunud mööblitööstuse eriala õppejõudude ning  õppebaasi puudumise tõttu. Taotluse metsandusteaduskonna loomiseks saatis TRÜ rektor NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile ja luba saadi 1946. aasta juulis. T.Kriguli andmetel alustasid metsatööstuse eriala esimesed 31 üliõpilast õppetööd  01.sept. 1946.a. Seega võeti vastu rohkem üliõpilasi kui oli vastuvõtuplaanis, suurem vastuvõtt oli ka 1947.aastal, kuid järgnevatel aastatel peeti kinni ettenähtud vastuvõtuarvust, mis oli 25 üliõpilast.

 

Metsatööstuse erialal üliõpilaste ettevalmistamiseks moodustati metsatööstuse osakonnas kolm kateedrit: metsatööstuse mehhaniseerimise, veomasinate ja masinaõpetuse ning insenerkonstruktsioonide kateeder ja lisaks puidutehnoloogia kateeder metsamajanduse osakonnas. 1948. aastal puidutehnoloogia ning metsatööstuse mehhaniseerimise ja maistranspordi kateedrid liideti. Algusaastatel oli kateedritel suur ruumipuudus ja olukord paranes alles siis, kui remonditi kunagine korporatsiooni maja, mida peale sõja kasutati ühiselamuna, Veski 13.  Siia majja kolis 1948.a. insenerkonstruktsioonide kateeder ja 1949.a. metsatööstuse mehhaniseerimise kateeder. Veomasinate ja masinaõpetuse kateeder sai omale uued ruumid Kroonuaia 1, kuhu hakati kolima 1949.a.lõpus.

 

Metsatööstuse eriala õpetamiseks ja teadustööks avati  uusi laboratooriume. Metsatööstuse mehhaniseerimise ja maistranspordi kateedris avati 1946. aastal metsatööstuse mehhaniseerimise laboratoorium, 1949. aastal maistranspordi ja puiduteaduse laboratooriumid ning 1954. aastal pinnase laboratoorium. Insenerkonstruktsioonide kateedris moodustati lisaks ehitusõpetuse kabinetile 1948. aastal veel tugevusõpetuse ja ja insenerlike konstruktsioonide  laboratoorium. Veomasinate ja masinaõpetuse kateedris loodi veomasinate laboratoorium 1949. aastal, masinaõpetuse laboratoorim 1949. aastal ja elektrotehnika laboratoorium 1950. aastal. T. Kriguli andmetel kulutati aastatel 1947...1951 laboratooriumide sisustamiseks traktorite, elektrijõujaamade, mootorsaagide, frees- ja treipinkide ja muude seadmetega 460 000 rubla, lisaks sellele andis metsatööstuse ministeerium veoauto, tööriistu ja mööblit. Eelnevast on näha, et paljud Eesti Põllumajandusülikooli tänased instituudid (metsatööstuse, maaehituse, mehaanika ja masinaõpetuse, põllumajandusenergeetika, põllumajandustehnika) on alguse saanud Tartu Ülikooli metsatööstuse osakonna kateedritest ja laboratooriumitest. 

 

Metsandusteaduskonnal oli neli õppebaasi ja nendest kahte kasutasid ka metsatööstuse eriala üliõpilased: Järvselja õppemetskond, kus viidi läbi osa õppepraktikaid ning metsamajanduse ja -tööstuse mehhaniseerimise õppe- ja uurimisbaas, kus toimus puutöö praktika. Viimati nimetatud õppebaasi koosseisu kinnitati 1947.aastal 6 töötajat  ja see asus Vanemuise (Aia) 46. Baasi kauaaegseks juhatajaks  oli K.Kallas, kes kinnitati sellele ametikohale 1948.a. veebruaris. Baasi koosseisu kuulusid veel kaks õpetatud tislerit, kes töötasid puidutöökojas, ja neli mehhaanikut, kes töötasid metsatööstuse osakonna kateedrite juures.   

      

Metsatööstuse eriala üliõpilaste uurimistöö aktiviseerimiseks oli moodustatud  kaks teaduslikku ringi, üks insenerkonstruktsioonide kateedri juures 1948.a., mille juhendajaks oli N.Oll ja teine 1949.a. metsatööstuse mehhaniseerimise kateedri juures, juhendajaks V.Ritslaid. Peale V.Ritslaidi lahkumist 1954.a. juhendas ringi E.Soom.

 

Metsatööstuse eriala õppeplaanis oli 30 õppeainet, kokku 4395 tundi ja õppeaeg oli viis aastat. Suurema tundide arvuga õppeained olid kõrgem matemaatika (340), füüsika (220), kujutav geomeetria ja tehniline joonestamine (210), veomasinad ja masinate remont (205), metsatöötlemise mehhaniseerimine (200), metsa maistransport (200) jt. Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia asutamist kahekümnest erialaainest üheksat õpetati kahes kateedris (metsatööstuse mehhaniseerimise ja maistranspordi ning ehitusmehhaanika ja -konstruktsioonide kateedris), 6 õppeainet põllumajanduse mehhaniseerimise teaduskonnas, 2 metsamajanduse eriala kateedrites ja  teoreetilist mehhaanikat kuni 1954.aastani TRÜ-s.

 

Õppepraktikad toimusid järgmistes õppeainetes: geodeesia, metsakasvatus ja -takseerimine, veomasinad, metsatööstuse mehhaniseerimine ja metsa maistransport. Menetluspraktikaid oli kolm, nendest esimene talvel, rõhu asetusega metsaülestöötamisele, teine suvel, kus tähelepanu oli teede-ehitusel ja metsamaterjalide transpordil, kolmas menetluspraktika (viienda kursuse kevadsemestril) oli diplomiprojekti jaoks vajalike materjalide kogumiseks. Menetluspraktikad toimusid  Eesti metsatööstuskeskustes, kuid ka Karjala-Soomes ja Leningradi oblastis. Metsatööstuse eriala lõpetamiseks oli vaja koostada ja kaitsta diplomiprojekt, mis koosnes kahest osast, esimeses osas lahendati tehnoloogilisi probleeme seoses tootmisega ja teine osa oli mõne konstruktsiooni arvutus.

 

Metsatööstusosakonna kateedrites töötanud õppejõudude nimed kuni EPA moodustamiseni on toodud tabelis 1. Kõik õppejõud, välja arvatud K.Veermets, olid ilma teadusliku kraadita. K.Veermetsal oli doktori kraad ja ta töötas Tartu Ülikoolis professorina kuni 1944.aastani, millal evakueerus Saksamaale. Peale tagasipöördumist Eestisse 1948.a. atesteeriti ta põllumajandusteaduste kandidaadiks ja omistati 1949.a. dotsendi kutse. Ta luges metsatööstuse eriala üliõpilastele metsa veetransporti ja metsakaubateadust koos puiduteaduse alusega. Ilma teadusliku kraadita omistati dotsendi kutse ka V.Ritslaidile ja N.Ollile.

 

 

Tabel 1                                                         TRÜ metsatööstusosakonna õppejõud

Metsatööstuse mehhaniseerimise ja maistranspordi kateeder

Insenerkonstruktsioonide

kateeder

Veomasinate ja masinaõpetuse kateeder

V. Ritslaid (1946-1954)

N. Oll (1946…)

V. Meerits (1946…)

E. Evald (1946-1947)

H. Kuvastu (1947-1949)

B. Saimre (1947-1948)

A. Örd (1946-1948)

J. Armolik (1950-1955)

O. Uritam (1949-1950)

A. Vohli (1947-1948)

J. Kitus (1950-1955)

A. Koha (1949-1951)

K. Veermets (1948-1951)

 

 

N. Kalter (1950-1962)

 

 

 

Esimesena sai metsatööstusosakonna õppejõududest tehnikakandidaadi kraadi N.Kalter, kes kaitses 21.aprillil 1954.a. Leningradis oma dissertatsiooni teemal: “Metsaveoautode läbivuse uurimine  ENSV metsades”. Järgmisena kaitses dissertatsiooni N.Oll 1958.a. Märkimist väärivad ka kaks brosüüri, mis olid kirjutatud metsatööstuse eriala õppejõudude poolt: V.Ritslaid “Metsaülestöötamisest raielangil” (Tallinn,1947) ja E.Soom “Juhendid metsatööstusmeistrile  raielangitööde organiseerimiseks tsüklimeetodil” (Tallinn, 1954).

 

Naiste osa lõpetanutest on ainult 9%. Viimase lennu lõpetajatele võib lisada veel 19 lõpetajat Läti Põllumajanduse Akadeemias, kes läksid kolmanda kursuse järel sinna õppima puidu mehhaanilist töötlemist. Õpiaeg pikenes ühe aasta võrra aga kõik sinna õppima läinud 19 üliõpilast lõpetasid 1960.a. ja suunati tööle Eestisse. Erandlikku töölesuunamist võib märkida 1952.a. lõpetajate osas, kellest umbes 90% suunati tööle Karjala-Soome ja Leningradi oblastisse. Peale kohustuslikku kolme aastast töötamist tulid enamus tagasi Eestisse ja leidsid ise omale sobivad töökohad.

 

Töökohtade valiku võimalused olid suhteliselt suured, sest metsatööstuse eriala õppeplaani järgi said üliõpilased hea tehnilise ettevalmistuse , mis võimaldas töötada väga erinevatel tehnika aladel. Näiteks  EPA põllumajanduse mehhaniseerimise teaduskonna paljud õppejõud eesotsas kauaaegse dekaani prof. emer. H.Mölleriga on lõpetanud metsatööstuse eriala (E.Altosaar, U.Ausmees, E.Kala, M.Kiisler, M.Pille, H.Tigane, A.Torm, H.Täär). EPA teistes teaduskondades ja teistes kõrgkoolides on töötanud metsatööstuse eriala lõpetanutest E.Soom, H.Kuigo, P.Kurvits, U. Ugaste, J.Kõo, E.Möldre, V.Koslov,  V. Kompus. Keskeriõppeasutustes on töötanud E.Savisaar, O.Õun, E.Ojastu, V.Lemmergas, H.Norman, projektorganisatsioonides Ants ja Aino Suurmets,  E.Eiber jt.

 

Praktikas on töötanud kõrgetel ametikohtadel E.Toots (ministri asetäitjana, komitee esimehena), E.Saks (ministri esimese asetäitjana), A.Küppas, V.Vaasa, E.Tiivel, A.Koll, H.Paju, H.Põder (ministeeriumides juhtivatel kohtadel), suurte ettevõtete juhtidena O.Nigul, L.Luts, L.Lauri, R.Kippasto, L.Sütt, H.Siilbek, G.Värk,  K.Valdma, E.Jõgisalu jt.