Majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori professor Rando Värniku kõne Eesti Maaülikooli akadeemilisel aktusel 13. novembril 2009

Austatud president, Teie Eksellents härra Tomasz Chłoń, lugupeetud rektor, audoktorid, külalised, akadeemiline pere!

Tahaksin teid täna kutsuda mõtlema Eesti maamajanduse oleviku ja tuleviku üle. Samuti meie kõigi võimalustele, maamajanduse edendamiseks.

Tooksin välja kaks peamist teemat, mis kutsuvad üles edasisele diskussioonile ja aitavad mõista probleemide ringi maamajanduse tuleviku üle otsustamisel.

Need on – maaettevõtluse tähtsus ja ülikooli roll sellele kaasaaitamisel.

Paar nädalat tagasi Tallinnas toimunud aasta põllumehe konkursi lõpukonverentsil rääkis pankur　Indrek Neivelt, et majanduslangusest väljatulek võib olla on kas I, V, W, U või L kujuline. See tähendab, et riik võib väljuda majanduslangusest sujuvalt, järk-järgult tõustes, kiirele langusfaasile järgneva samakiire tõusufaasiga või siis nii, et kiirele langusele järgneb sujuv põhjamööda käimine ja uute võimaluste ning valikute otsimine veel pika aja vältel.

Milline saab olema Eesti tegelik majanduslangusest väljatulek, seda näitab aeg, küll aga võiksime meie kõik anda sellesse oma panuse, et see oleks parim võimalik.

Et olla korrektne, mõtestagem kõigepealt lahti maamajanduse definitsioon. Maamajandust võiks defineerida järgmiselt: ”Maamajandus on väljaspool linnu tegutsevate majandusüksuste süsteem; maaoludes töötavate ettevõtete, asutuste ja ühenduste omavahel seostatud süsteem, mis on osa rahvamajandusest ja mida on loomulik käsitleda halduslikult maakondade ja valdade kaupa, ent ka omavahel seotud tootmisahelate kaupa, mis võivad hõlmata mitu valda ning linnades asuvaid majandusüksusi.”

Definitsioonist lähtuvalt käsitletakse maamajanduslike suuremate valdkondadena põllumajandust, metsandust, siseveekogude kalandust ja muid tegevusi, mis on seotud kohaliku ressursi kasutamise ja selle vääristamisega.

Maamajandusettevõtetel on minu hinnangul väga oluline roll maapiirkondade majanduslikus ja sotsiaalses arengus, sealhulgas ka maaelanike tööhõives ja elukvaliteedi tagamisel.

Küsimegi järgnevalt, kuidas Eesti Maaülikool saab täita oma rolli maamajanduse arengu ja kvaliteedi kindlustamisel? Lihtne ja lühike vastus oleks: me saame luua juurde teadmist ja oskust.

Me saame kvalitatiivselt parandada inimeste mõtlemist ja väärtuste hindamist, arendada loovust, et saaks luua kvaliteetset toodangut.

On avaldatud arvamust, et Eesti NOKIA võiks olla selline haridussüsteem, kus luuakse keskkond, milles lapsed arenevad, säilitavad lisaks teadmistele huvi maailma vastu ja soovivad pidevalt ennast täiendada. See võiks olla võti pikaajaliseks arenguks, kuid lühiajalises perspektiivis peaksime mõtlema eeskätt sellele, kuidas kasutada meie tänast teadmist ja teadust ära selleks, et pikaajalise tulemuseni jõuda. Me peame tegutsema targalt nüüd ja kohe!

Meie ülikoolis on mitmeid instituute, mille tegevus haakub maamajanduse uurimisega. Ülikool ei pea tegelema haritud oskustöölise koolitamisega, vaid valdkonda tundva loovisiku ettevalmistamisega.

Selline loovisik peaks tundma maaelu ja maamajanduse iseärasusi, piirkonna omapära, oskama kasutada oma teadmist, et ette valmistada mitte valmistoodet, vaid retsepti – kuidas teha.

Kui retseptuure oskame koostada, siis retsepti järgi toimetajad saaksid olla teised.

Et oma mõtet selgitada, tooksin näite maamajanduse olulisest osast metsast, mis on kõige otsesemas mõttes bioloogiline ressurss, millest saame valmistada mitmete retseptide ettekirjutamisel väga erinevaid tooteid. Võime metsast rääkida kui puidust ja selle vääristamise võimalustest, aga võime ka rääkida metsaseentest, metsamarjadest ja muudest ressurssidest. See kõik on maamajanduse teema.

Ehk teisisõnu, me peame üles otsima võimalused, mille suhtes on meil täna teadmine, et seda jagada. Kuid veelgi olulisem on see, kas meil on piisaval hulgal uusi ja häid retsepte ning kas meie tagatoas valmivad uued retseptid , mida maamajandus ja ettevõtjad vajavad?

Üleüldine probleem maaelus ja maamajanduses on vananev rahvastik. Ka selles valguses tuleks mõelda, kuidas pakkuda eale sobilikult võimalust osaleda ettevõtluses ja väärtuse loomes. See tähendab eelkõige suunatud sihtgrupile täiendõpet vastavate meetodite ja võimalustega.

On hästi teada, et paigas X läbiviidud ja kirjapandud uuringu tulemused on piirkonnaspetsiifilised ja nende ülekandmine kohalikesse oludesse pole otstarbekas. Seega oleks kohalikul tasandil vajadus senisest ulatuslikumalt välja anda kõrgkooliõpikuid ja teadusteemaga seotud kirjutisi.

Kui ülikool tegeleb ainult kõrgetasemeliste publikatsioonide avaldamisega võõrkeeles, eemaldub kohalik ühiskond ülikoolist.

Majandus- ja sotsiaalinstituut tähistas hiljuti oma 40. aastapäeva. Sünnipäevakõnelustes vilistlaste ja ettevõtete esindajatega oli rõõm tõdeda, et oleme oma tegevusega suutnud kaasa aidata maamajanduse arengule, mis tähendab, et läbi teadmiste oleme kasvatanud oskusi uusi retsepte luua.

Eesti Maaülikooli roll on ka avalikkusele maamajanduslike teemade osas oma seisukohtade väljaütlemine ja meile omaste teemade avalikkuse ette toomine, ka selline tegevus on maamajanduse arengule kaasaaitamine.

Paar aastat tagasi esinedes Eesti mudeli konverentsil Võrus, ütles majandusgeograaf Hardo Aasmäe, et igal piirkonnal peaks olema käepärast vähemalt kümme ideed, mida teha. Just siin piirkonna iseärasustele omaste retseptide väljatöötamisel saaks meie ülikool kaasa rääkida ja ka see on maamajanduse arengule kaasaitamine.

Meie ülikoolil on juba üksikuid edulugusid rääkida, toome näiteks Viljandimaale Polli loodud tootearenduskeskuse, mis on kindla väljundiga maamajanduse arengusse.

Hiljutisel nõupidamisel kolleegiga Soomest tunnustas ta Eesti maaelu ja tootmise taset, kuid samas tõi välja, et tänaste konsulentide motivatsioon peaks olema suurem ettevõtluse arendamiseks. Sellega viitas ta asjaolule, et nende roll ja teadmiste tõstmine on oluline tuleviku maamajanduse arengut silmas pidades ja ka siin oodatakse meilt märkimisväärset panust.

Eestlased on ikka pidanud end maa- ja metsarahvaks, eestlaste usku on nimetatud maausuks.

Keskealiste põlvkond on oma tudengipõlves suure südamevaluga laulnud Mihkel Zilmeri luuleridu: „Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal, sündisid ilma kadunud põlved, vanavanemad…”

Parafraseerides neid ridu võiks täna öelda: üksikud külad, üksikud talud laiali Eestimaal …Ja südamevalu neid ridu esitades pole sugugi väiksem.

Me teame, et täna on maapiirkondades tõsiseks probleemiks elanikkonna migratsioon linna, suurlinnade ümber tekkivate uusasumite – nn magalate teke ja linnadest kaugemale jäävates piirkondades inimasustuse vähenemine.

Mis on sellel seost maamajandusega? Tegelik seos on otsene, sest tänaste poliitiliste valikute tegemisel lähtutakse järjest enam inimeste arvust piirkonnas.

Samas aga ei mõelda tegelikule lahendamist vajavale probleemile. Maal on vähe tööandjaid, elatise teenimine on raskendatud, tegelema peaks hoopis ettevõtluse taastamisega ja sellele kaasaaitamisega.

Olen kuulnud mitmeid kordi väljaöeldut, et kui linnastumise protsessi ei pidurdata, jäävad maapiirkonnad elanikest tühjaks. Siit tekib küsimus: kas me peaksime sekkuma protsessi, mis on paratamatu?

Juba seitsekümmend aastat tagasi kirjutati : „Rahvastiku kujunemise seisukohalt vaadates on maa ja linn alalises vastuolus, kusjuures maa esineb andjana rahva elujõu kandja osas, kuna linn seevastu on elemendiks, mis esiteks absorbeerib maalt seal valmivad inimjõu tagavarad ja lõpuks neid ka hävitab”.

Maaelu ja maaühiskond on aegade jooksul püsinud põllumajandustootmise najal. See on olnud omane väga mitmetele riikidele.

Kui vaadata ajaloos tagasi, siis põllumajanduse osatähtsus riigi poolt loodud lisandväärtuses ja sisemajanduse koguproduktis on parimatel aegadel ületanud 15% piiri ja tööhõive seisukohalt on olnud tootmisharu tähtsus märkimisväärne. Põllumajanduse kaudu üles ehitatud maa-asulad ja piirkonnakeskused annavad tunnistust sellest, kuidas antud tootmisvaldkond sidus endaga väga suurt hulka rahvastikust. Tänaseks on kunagistest põllumajanduse hiilgeaegadest järele jäänud üksikud tootmisettevõtted, tühjenenud asulad, elamud ja tootmishooned.

Kindlasti ei tuleks taga nutta sotsialismiaegset põllumajandust ja maamajanduse korraldamist koos selle juurde kuulunud abitegevustega inimestele tööhõive kindlustamiseks, kuid teatud teemadele tuleks ka täna enam tähelepanu omistada.

Nõukogudeaegne majandite juhtkond oli moraalses, sotsiaalses, kultuurilises ja majanduslikus mõttes eluliselt huvitatud töötajate ja nende perekondade sotsiaalkultuurilise keskkonna jätkuvast parandamisest, et hoida majandit konkurentsivõimelisena alalise tööjõu puuduse tingimustes.

Et inimesed tunneksid end maal hästi ja maamajandus areneks, pidid olema tagatud esmased eluvajadused – kaupluse ja söökla olemasolu, eluase noortele peredele ja spetsialistidele, ehitamise soodustused, tööd igale eale ja vastavalt võimetele, lasteaiad ja koolivõrk, täiend- ja ümberõppe võimalused. Kohapeal pidi olema arsti- ja velskripunktid; meelelahutus- ning keha- ja vaimukultuuri arendamise võimalused. Mõistagi oli vaja ka posti, telefoni, transporti, teedevõrku.

Eelnimetatu koostoimel kujunesidki vaimsed väärtused – kodutunne, piirkonna vaimsus, rahvapärimused ja traditsioonid, usk.

Võib ju väita, et toonane süsteemi ülesehitus ja elushoidmine nõudis raha, ja täna, kui raha napib, tulebki teha karm valik, kuid nagu kirjutas üks meie eelkäijaid siis:

„Sotsiaalsesse ja vaimsesse elukorraldusse panustamine nõudis raha ja asjaajamist, piiratud võimaluste läbivaatamist ja ümbermõtestamist. Kuigi seda kõike tuli teha tootmisse investeerimise arvelt, jäi see kaugemat eesmärki silmas pidades ka investeerimiseks tootmisesse.”

Neil aegadel peeti vajalikuks investeerida inimeste heaolusse, sest sealtkaudu saadi palju tagasi ka tootmisse ja piirkonna lisandväärtusse.

Koos plaanimajanduse kokkuvarisemisega tekkisid uued turud ja väljakutsed ning järelejäänud tootmisüksused pidid sisenema maailmakaubanduse konkurentsivõitlusesse.

Mõeldes tänasele päevale tekib paratamatult küsimus, kas põllumajanduse roll Eesti maamajanduses on ja jääb ka tulevikus eelkõige vaid panustamiseks toidutootmisesse ja sealtkaudu tööjõu mahutamisse või hakatakse enam tegelema ka maastike hooldamise, keskkonnakaitse ja ettevõtete multifunktsionaalsusega? Viimaste aastate areng, kus tööjõu kättesaadavuse probleemid ja suhteliselt kõrged ressursikulud sundisid ettevõtjaid otsima uusi lahendusi ja tootmist muutma enam kapitaliintensiivseks, vähendas inimtööjõu vajadust ning on jätnud maainimesed taas hätta. Mitmed põllumajandustootjad on seoses toiduaineteturu hinnavolatiilsusega pandud raske küsimuse ette, kuidas edasi minna, mida teha? Samas teame, et maailmas toidunõudlus kasvab ca 50% võrra seoses rahvaarvu suurenemisega.

K. Liidak ütles 1935. a: „Meie põllumees ei mahuta „oma tööd ja tööga kogutud kapitali maasse mitte protsente kandma, vaid leiba, kindlat kodu ja peavarju ning vaba, inimväärset elamist teenima”.

Jälgides tänaseid maailmatrende ilmneb, et põllumajandustootmise osa riikide kogu SKT-s marginaliseerub, põllumajandus ei ole kaugeltki enam ainuke ja tähtsam maamajanduse haru.

Eesti oma NOKIA otsimisel unustatakse ära, et maapiirkondade bioloogiline ressurss võiks ju ka Nokia olla. Eesti maamajanduse suurim võimalus on kasutada oma maad, metsa, taimi selleks, et sealt toota bioprodukte - loodustooteid. Et seda teha, peab olema teadus- ja arendustöö jõudnud läbida mitmed faasid selleks, et me saaks rääkida elujõulisest - innovaatilisest - tootest maamajanduses. Kui põllumajanduse osatähtsus väheneb tööandjana, siis see ei tähenda sugugi mitte põllumajanduse väljasuremist. Vajatakse hoopis uusi elujõulisi ideid.

Üheks uueks suunaks on põllumajanduses toidutoorme kõrval biokütuste tootmine, mis oleks kasulik fossiilkütuste kasutamise vähendamise seisukohalt

Seejuures võivad biokütuste tarbijad osutuda konkurentideks toidutarbijatele, sest suurenev nõudlus mittetoiduliste põllumajandussaaduste järele võib piiratud maaressursi puhul tuua kaasa ulatusliku hinnatõusu.

Kui bioenergia on praeguste teadmiste kohaselt pigem lühiajaline konkurent toidutootmisele, siis biomassi kasvatamine tööstuste tooraineks on ka tulevikus toidutootmisele võistlejaks.

Energiatootmine ja energia muundamine on üks olulisi aspekte maamajanduse arendamises, kuid kas leidub meil täna piisavalt motivatsiooni mõelda energeetilise sõltumatuse peale isegi siis, kui see on mõnevõrra kallim? Küsimus ei ole mitte üksnes toorme tootmises ja vääristamises energia toorainena, vaid meil peavad olema kokkulepped võtta selline energia kasutusse.

Maapiirkondades läbiviidud küsitlustes ilmnes, et tuntakse puudust mitmetest infrastruktuuri elementidest – vastajad rääkisid koolide ja töökohtade kadumisest, side- ning tervishoiuteenuste halvast kättesaadavusest ja kesisest kvaliteedist.

Euroopa Liidu toel on maapiirkondades loodud kümneid uusi infrastruktuuri objekte, ehitatud teid, parandatud kommunikatsiooni, korrastatud külakeskusi. Kuid mis saab sellest edasi? Toimiv infrastruktuur, ei ole väärtus omaette, ilma inimesteta.

Mõtlemist ja arutelu vajab ka see, et kui väheneb või lõpeb Euroopa abi meie maamajandusele, kas suudame siis eksisteerida, kas oleme selleks valmis?

Maamajandus on harjunud maal elama enam projektipõhiselt, ühe taotluse kirjutamisest ja esitamisest teise taotluse esitamiseni, mis kohati on rikkunud ka meie mõttelaadi.

Oleme 2004. aastast ELi liige ning sellest hetkest alates harjunud arvestama maaelu valdkondades toetuste ja mitmete muude hüvedega, mida euroliit meile võimaldab.

Järjest enam räägitakse, et ELi peamine maaelupoliitika CAP peab järgmisel rahastamisperioodil pärast 2013 . aastat olema teistsugune kui see on täna.

Mis ootab meid ees seoses planeeritavate Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika muutusega tulevikus?

Arenenud turumajandusega riikides on jõutud arusaamisele, et põllumajanduspoliitikal on tarbijatele mõistlike hindade ja farmeritele teiste majandusharudega lähedaste sissetulekute tagamisel suur mõju. ”Kuid on selge, et see, mida ühe maa põllumajandus võidab, võib toimuda ainult teise maa põllumajanduse kahjude arvel” (Tracy, 1995).

Tuleviku ELi põllumajanduspoliitika muutuste kontekstis tuuakse enam välja vajadust keskenduda toetuste maksmise põhimõtete muutusele ning lisaks linnastunud Euroopa seisukohta, et tervikuna on vaja vähendada põllumajanduspoliitika eelarvet.

Juhitakse tähelepanu, et tänased põllumajandustootjad peaksid olema Euroopas lisaks toidu tootmisele enam ka avalike teenuste pakkujad, keskkonnakaitsjad, maastike hooldajad, bioloogilise mitmekesisuse hoidjad ja säilitajad. Kuid küsimus on selles, kas ühiskond on nõus selle eest maksma põllumajandustootjale?

Suurendama peaks makseid kliima säästlikku majandamisse, hoida tuleb vee kvaliteeti ja vähendada tekkida võivat veepuudust.

Tuuakse esile, et tänane CAP, mis on suures osas keskendunud põllumajanduspoliitikale, peab muutuma üleüldiseks regionaalpoliitikaks ja olema enam integreeritud.

Räägitakse võimalusest, et põllumajanduspoliitika I sammas peaks järkjärgult vähenema, sest see ei teeni laiema ühiskonna huvi, ja ellu tuleks kutsuda uued meetmed.

Kui nüüd vaadata Eesti maamajanduse konteksti, siis meil on mitmeid eeliseid, mida teistes ELi riikides ei ole. Näiteks on meil suhteliselt palju maad inimese kohta, piisavalt magevett, ei ole suuri üleujutusi ega pikaajalist põuda. Kuid kas me suudame selle oskuslikult rakendada kliimamuutuste kontekstis?

Siin peaks taas tulema appi meie ülikooli teadlaskond, doktorid, doktorandid. Nende ülesanne on tuua välja uusi tahke ja võimalusi arenguks, ressursside oskuslikuks kasutamiseks.

Nutikad ja konkurentsivõimelised ideed peaksid taastama majanduse.

Innovatsiooniaasta valguses räägitakse sellest, aga kas innovatsioon on jõudnud ka maaellu, maapiirkonda. Kui soovime vähem sõltuda teistest, peame ise otsima maaelule sisu läbi maamajanduse/maaettevõtluse arengu.

Mõned päevad tagasi sattusin ma kokku ühe noore ettevõtjaga, kes palus nõu oma toodangu turustamise osas (olgu öeldud, et tegemist oli infotehnoloogilise vidinaga). Ta on üks noortest ettevõtjatest, kes tahtis teada, kas antud toote tootmine on otstarbekam maapiirkonnas või linnas. Mees ise väitis, et talle meeldiks elada maal oma talumajas. Tema idee oli nutikas ja selle toote müük - oleks hõlpsasti teostatav ka linnakorterist arvuti tagant, kuid oma hingelt on ta pigem maal elav ettevõtja, kes liiatigi unistab sellest, kuidas tekkiv kasum investeerida mesindusse ja põllupidamisse.

Täna vajatakse lahendusi, mida teha maa, metsa ja teiste bioloogiliste ressurssidega, arvestades maamajandusele omast looduse sesoonsust.

Nutikad ideed ei tule iseenesest, nutikad ideed võivad sündida mingi sündmuse ajendil, tekkida vajadusest teha midagi teistmoodi, paremini.

Hiljuti toimunud konverentsil „Teadmistepõhine majandus“ ilmnes, et väga paljude edulugudega Eesti just hiilata ei saa ja põhjuseks on riigi vähene tähelepanu teaduse rahastamisele.

Teaduse rahastamisega on aga seotud tõsiasi, et mida paremini läheb meie tööstussektoril, seda enam tekib võimalusi rahastamiseks. On väidetud, et meie teadus on nii tugev, kui tugev on meie tööstus.

Juba 1909. a toodi põllumeeste seas esile, et „teadus on see, millest põllumehel puudus on”.

Vaja on ülikooli, eeskätt maaülikooli aktiivsemat ja selgemat sekkumist uute ideede loojana ja lahenduste pakkujana. Läbitöötatud, teadlaste poolt uuritud ideed on need, mida täna vajatakse mitte ainult maamajanduse tasandil, vaid ka riiklikul tasandil. Vastasel korral jäämegi sõltuma Hiina majandusest ja Hiina kaupu ostma, sest kvaliteetsema peale ei hakka meie hammas sissetulekute vähesuse tõttu.

Ees on valikud ja meie akadeemiline pere peab aitama teha just parimaid valikuid.

Toogem üheskoos ettevõtlus maale tagasi, mõelgem, kuidas seda saavutada!

19.11.2009