Lugupeetud külalised!

Armsad kolleegid! Terve pere!

 

Aasta tagasi oli majanduslangus juba tunda. Tookord oli selge, et edasi või eest ära teda ei lükka. Küll jäi segaseks, keda ja kuidas ta meist igaüht haavab. Tänaseks on ilmne, et ta puudutab meid kõiki – ehkki meie spordihoone võib kinnitada vastupidist. Järgmine aasta ähvardab tulla nüüdse iseseisvuse aja raskeimana.

Ometi oleks loomuvastane mõelda, et meie oma riiki valitseb pidevalt allakäigutrepp. Ei laulva revolutsiooni paiku ega 1992. aasta põhiseadust kinnitades nii ka ei kardetud.

Ei mõeldud nõnda ka 1919. aasta sügistalvel, kui Eesti Vabariigi Tartu Ülikool alustas. Tookord arvati hoopis teisiti, nimelt et tugev vundament jääb kandma isegi aja keerdudes.

Kui sõlmeline võib aeg olla, selles saime veenduda ka lõppeval aastal. Eesti Maaülikool andis Maarja kogudusele tema jaoks püstitatud kirikuhoone tagasi ligemale 70 aastat pärast seda, kui Teine maailmasõda oli muutnud ta varemeiks. On, nagu üks vana haav hakanud paranema. Rohkem kui 70 aastat tagasi sai Tartu Ülikool endale moodsa keemiahoone. Tänavu saadi uus, aga vundament koos karbiga jääb alles. Aeg võib olla raske, kuid tulevik ei tohi tumedaks jääda.

Nädala eest Läti Põllumajandusülikooli juubelil lohutasin ma nende rektorit sõnadega, et kõik saab kord otsa – ka halb aeg. Et hea aeg hakkaks taas valitsema, selleks tuleb teha kõvasti tööd, sest rumalustel on kalduvus korduda. Just niisuguse töö tegemine ongi ülikoolide ülesandeks. Piltlikult öeldes peame meie olema valvel ka paraadide vaheajal.

Tihtipeale ühiskond ei taipa kohe, et – muidugi eeldusel, et kõrgemate õppeasutuste eest on hoolt kantud – ta võib saada vastused teda vaevavatele küsimustele omaenese ülikoolidelt, siitsamast ja väga lähedalt. Majandus on loomu poolest tsükliline ehk viisakamalt väljendudes – ta toimib vahelduva eduga. Küünikud nimetavad seda loodusseaduseks. Kui inimene läheb selle kallale teatava vägivallaga ehk hakkab protsesse rahaahnuses kiirendama, siis on tarvis kedagi ja ilmtingimata mitmuses, kes asjade kulgu analüüsib ning pakub väljapääse, aga ka õigeaegselt rumaluste eest hoiatab. Ülikool ei tohi ennast rahustada lohutusega, et kust sa paremat võtad. Kui parem on tegelikult keskpärane, siis on tegu pankrotieelse olukorraga. Vaimsest pankrotist väljub inimene aga võrreldamatult aeglasemalt kui rahapuudusest.

Teadust tuleb tunda, sest ta on meie vara. Ta ei kuulu endale, vaid on meie jagu ja sõltub esmajoones inimesest, mitte uurimisobjektist.

Kuidas meid tunda tahetakse, näitas hiljutine vilistlaste kojutulek meie majas. Iga päev me niisuguseid üritusi teha ei jaksa, ent siiski peab side ühiskonna, teaduse ja kõrgema hariduse vahel olema pidev. Seda sidet ei maksa häbeneda, vastupidi, ta on hädavajalik. Me peame siin olema järjekindlamad! Nende hulk meie seas, kes räägivad meie ülikoolist ja siin tehtud tööst, võiks olla kordades suurem. Ma ei mõtle ainult esinemisi koolides ehk siis tulevaste sisseastujate ees. Mõtlen meid endidki. Poliitilisel tasapinnal küsivad väga paljud: milleks meile volikogud ja nii suur Riigikogu? Mida me vastame siis, kui küsitakse hoopis järgmist: milleks meile meie ülikoolid?

Me ei pea häbenema ega kartma olla oma ala parimad. Küsimus pole võidujooksus. Küsimus seisneb kompetentsis. Seda võib mõõta rahvusvaheliselt ja mõne aja pärast möödubki 20 aastat Eesti teaduse kui terviku rahvusvahelisest evaluatsioonist. Oma paljude küsitavuste juures loksutas ta mitmed asjad siiski puntrast lahti ja pani ka kokku. Teadlase enesehindamise süsteem niisama „lihtsalt” toimima ei hakka, kuid ikkagi on ka teda vaja. Kuni jääb umbmääraseks, kes on parim – ehkki see seisund pole kunagi igavene - , seni otsitakse vastuseid mujalt; teisisõnu – minnakse meist mööda. Miks me peaksime oma, meile pandud vastutuse Eesti loodusressursside jätkusuutlikkuse ja maaelu arengu eest andma külasse? Tark peremees hoiab seda, mitte ei anna ära. See hoidmistarkus tingibki kohustuse pürgida oma ala parimaks.

Mõnel juhul tundub see olevat kergem, sest võib lasta otse – ruumi on. Paljudel juhtudel me aga vabad ei ole, sest konkurents on üldiselt kuri. Eelmisel nädalal toimunud fookusvaldkondade seminaril selgus üllatuslikult, et paljud asjatundjad ei julgegi olla arvamusliidrid.

Ega arvamusliider ei pea olema tingimata niisugune asjatoimetaja, kes esimesel päeval kirjutab ise ja teisel on otsekohe paljutsiteeritud ja kommenteeritud. Sellised arvamusliidrid on õigupoolest pigemini turukupjad. Pean silmas sootumaks teistsuguseid inimesi, nimelt neid, kes ei trügi sõna võtma, kuid kelle vaikimine teeb murelikuks. Seega sääraseid, kellest kirjutas Betti Alver, kes teatavasti oli praeguse Maaülikooli mõtteline naaber siinsamas Tähtvere väljal. Aastal 1965 kirjutas ta luuletuse „Tuulde räägitud”, milles leidub värss: „Jää iseendaks! Vihka valet!”. Need kaks lauset on arvamusliidri esimesteks päevakäskudeks. Mitte arvamusliider, kes patrab niisama, vaid arvamusliider, kes on enne mõelnud, kui hakkab rääkima – aga ei peitu ega põgene. Hea norija, kes tüli ei taha, ent väldib muganemist.

Teadlast on vaja märgata ja meeles pidada võimalikult kohe, mitte alles matustel. See pole öeldud akadeemiliseks naljaks. Märgatud teadlane on viljakam ega lähe ühiskonnale kaotsi, vaid toob rohkem kasu. Muidugi nõuab teadlase märkamine ühiskonnapoolset pingutamist, sest kuna teadlane võib olla ka pisut eraklik ja on uurimisülesandeid, mille lahendamine vajab aega, siis sageli annab teda tõsiselt otsida. Kuid teadlane ei tohigi olla plakat teadetetahvlil.

Tollesama plakatlikkuse juurde tuleb Betti Alver oma juba tsiteeritud luuletuses teise nurga alt. Päris lõpuks on ta kirjutanud, et „Ja mäleta:/ ma pole mängukann!”. See on kogenud inimese hoiatus.

On otsuseid, mida tuleb langetada kohe, nüüd ja siin. On ka otsuseid, mille tagajärjed ilmnevad kunagi märksa hiljem. Kõige halvem on see, kui inimesest ikkagi tehakse mängukann ega mõelda tulevikule ajas, mil mäng on läbi. Me elame ajal, mil eestlasest on saanud migreerija, kes elab kord siin, kord seal. Paljudel juhtudel on meie kaaslasteks akadeemilised hulkurid, seejuures ilma valsita. Põhjalik ei saa olla aga asja üksnes nuusutades. Põhjalikkus sünnib paigal püsides. Mängu saab lõpetada, põhjalikkust ei.

Meie paigaks on Eesti Maaülikool. Meie ajalugu annab meile õiguse ja paneb ka kohustuse olla parimad, ent see ajalugu on mitte minevik enne meid, vaid ettepoole vaatav olevik koos meiega. Seega me peame olema avatud ja vältima uste kinnilöömist. Ma olen kindel, et me saame sellega hakkama ning uskuge: hea aeg üldiselt ei veni. Tema ruttab. Ta tuleb kiiresti, aga ka läheb kiiresti, kui me tarkust ei kuula!

Soovin kõigile kasulikku ja usaldusväärset akadeemilist aastat siin ning teaduse palge ees! 

Tänan tähelepanu eest!

 

19.11.2009