Lahkunud on veemajanduse osakonna raudvara, 56 aasta kestel eelviimse elunädalani üliõpilasi koolitanud dotsent Heiti Haldre.

Tartus sündinud Heiti Haldre lõpetas 1952. aastal hüdrotehnikainsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi ning saadeti kohe Moskva Energeetika Instituuti aspirantuuri. Tehnikakandidaadi teaduskraadi sai vähem kui kolme aastaga ning ta töö oli nii tugev, et avaldati koos juhendaja prof S. Izbashiga Londonis 1970. aastal ilmunud raamatus Hydraulics of river channel closures (Jõgede sulgemise hüdraulika). Eesti Põllumajanduse Akadeemias, praeguses Eesti Maaülikoolis, Heitit juba oodati ning 1956. aastast peale õpetas ta tulevastele maaparandajatele, hiljem veemajandusinseneridele hüdraulikat, pumpasid ja pumbajaamu, veemajandusobjektide automatiseerimist ja veeenergia kasutamist. Dotsendi kutse sai Heiti Haldre 1959. aastal  ning kakskümmend aastat juhatas ta maaparanduse (1958–1963), vesiehituse (1973–1983, 1988–1989) ja veemajanduse (1989–1991) kateedreid. Kaks aastat (1967–1968) töötas ta Myanmaris Yangoni tehnoloogiainstituudi õppejõuna. Suuresti tänu temale oli maaülikoolil pikka aega Eesti suurim veelabor. Osakonna uusi laboreid, mille kavandamisel ta aktiivselt osales, ta paraku ära oodata ei jõudnud. Ta oli Eesti tunnustatuim eriteadlane pumpade alal ning mees, kellega tasus arutada mis tahes probleemi, mille lahendamine nõudis tõsist ajutööd. Oli mitme originaallahendusega konstruktsiooni (nt imipaak tsentrifugaalpumba käivituseelseks täitmiseks, propellerpumbaga kaevpumpla) ja arvutusmetoodika autor. Heiti Haldre oli esimesi, kes hakkas oma õppetöös ulatuslikult kasutama moodsat arvutustehnikat. Tema ainu- või kaasautorina koostatud õpikuid "Veetõsteseadmed", "Pumbad", "Põllumajanduskultuuride vihmutus", "Hüdraulika ja pumbad" ning pumpade valimist ja pumplate projekteerimist hõlbustavaid arvutiprogramme kasutasid ja kasutavad nii üliõpilased kui ka insenerid. 
Ometi ei olnud Heiti kabinetiteadlane, vaid oskas kadestamisväärsel moel oma vaba aega sisustada. Jäi truuks oma noorusaja meelisalale – purjetamisele ning harrastas seda nii veel kui ka jääl. Ja mitte üksnes oma lõbuks, vaid ka noori purjetamishuvilisi õpetades ning võistlustel kohut mõistes. Veemootorispordis sai ta kaugmatka eest mööda Nõukogude Liidu Euroopa-osa siseveeteid meistersportlaseks.  
Töökaaslased jäävad Heiti Haldrest puudust tundma ning teda mälestama kui head, tasakaalukat, abivalmist, väga andekat, ent ometi tagasihoidlikku inimest.

Kolleegid veemajanduse osakonnast