Lahkunud on emeriitdotsent Jaagup Alaots, lugupeetud kolleeg, kauaaegne EPA ja EPMÜ loomaarstiteaduskonna õppejõud ja teadlane.
 

Jaagup Alaots sündis ja kasvas Tartu linnas. Pärast M. Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli lõpetamist valis ta õpingute jätkamiseks EPA veterinaariateaduskonna, mille lõpetas 1965. aastal. Lõpetamisejärgselt, aga alles pärast sidevägedes armeeteenistuse läbimist, suunati ta tööle Uula sovhoosi praeguses Puhja vallas Tartumaal, kus ta 1967-1968 töötas ka peaveteri-naararsti ametikohal. 1968. aastal kutsuti lahkunu tööle Balti Tsonaalsesse Teadusliku Uuri-mise Veterinaarlaboratooriumisse. Seal pühendus ta teadurina teadustööle enam kui kümneks aastaks (1968-1979). Sel perioodil valmis ka veterinaariakandidaadi dissertatsioon teemal “Tibude lümfoidkoe varajased histoloogilised muutused tervetel ja pulloroosihaigetel tibu-del”, mille ta 1976. aastal edukalt kaitses.

Juba 1972. aastal algas Jaagup Alaotsa pedagoogiline tegevus patoloogilise histoloogia alal tollases EPA patoloogilise anatoomia, loomatervishoiu ja parasitoloogia kateedris. Septemb-rist 1979 asus ta korralise õppejõuna tööle sise- ja nakkushaiguste kateedris, kus tema vastu-tada oli kogu epizootoloogia valdkonna õppetöö. Pärast mitmeaastast tööd assistendi ja va-nemõpetajana valiti ta aastal 1987 dotsendi ametikohale. Epizootoloogia professori kutse omistati talle aastal 1996. Lisaks õppetöökoormusele osales Jaagup Alaots palju aastaid EPA veiste leukoosi uurimisgrupi töös. Õppejõu- ja teadustööle lisandus administreerimine: aastatel 1982-1994 oli Jaagup Alaots veterinaariateaduskonna teadusprodekaan ning 1996-2000 loomaarstiteaduskonna nakkushaiguste instituudi juhataja, lisaks osales ta korduvalt teadus-konna nõukogu, metoodikakomisjoni ning paljude teiste otsustuskogude töös.

25 aasta vältel (1979-2006) õpetas Jaagup Alaots loomaarstiüliõpilastele epizootoloogiat ja loomade ning lindude nakkushaigusi. Pingelise õppetöö kõrvalt on ta läbi aastate leidnud ae-ga emakeelse õppekirjanduse koostamiseks. Mitmed ja mitmed tudengipõlvkonnad on saanud abi tema koostatud immunoloogia ja epizootoloogia õppevahenditest, mis ilmusid bro-šüüridena, ja hiljem kolmest täiemahulisest õpikust: „Loomataud ja tauditõrje“ (2000), „Eriepizootoloogia. Bakterioosid, mükoosid, mükotoksikoosid“ (2003) ning „Eriepizootoloogia. Viroosid, prioonhaigused, klamüdioosid, mükoplasmoosid, riketsioosid, anapalasmoosid“ (2006). Kõik need on tänapäevani hinnatud teabeallikaks ka praktiseeriva-tele kolleegidele.

Üheks südamelähedaseks, kuid ka pühendumist nõudvaks tahuks lahkunu elutöös oli kaasa-löömine Eesti loomaarstkonna ühistegevuses ning neile oma häälekandja ilmumise korral-damisel. Jaagup Alaots kuulus 4. oktoobril 1988 taasasutatud Eesti Loomaarstide Ühingu esimesse juhatusse ning keeletundliku inimesena ka peagi ilmumist alustanud Eesti Looma-arstliku Ringvaate toimetusse, kelle koosesisus tegutses ta nõudliku ning täpse peatoimetaja (1996-1999) ja alatise toimetuse liikmena kuni surmani. Teenitult tunnustas Eesti Loomarstide Ühing teda 2007. aastal selle eest elutööpreemiaga.

Lisaks mahukale õppe- ja teadustööle on Jaagup Alaots andnud suure panuse loomaarstiameti tutvustamisele ja populariseerimisele Eestis, seda eelkõige läbi ilukirjanduslike raamatutõlgete, mille hulka kuuluvad dr James Herrioti „Loomaarstist lenduriks“ ja „Loomaarst pöörises“ ning dr David Perrini „Maaloomaarsti juhtumused“ ja „Doktor Dave laudas ja tallis - maaloomaarsti uued juhtumused“. Kuni elu lõpuni jäi ta laitmatu stiilitunde poolest tuntuna otsitud erialakeele toimetajaks noorematele kolleegidele.

Oma õpilastele ja kolleegidele jääb Jaagup Alaots meelde kui erudeeritud, nõudlik ja õiglase meelega printsipiaalne õppejõud. Inimesena alati aus ja otsekohene, kuid ei kunagi ennast esiletõstev - karuse pealispinna all peidus teravmeelset nalja, vaimset seltskonda, klaverimängu ning džässi armastav nooruslik hing.