Teisipäeval, 18. detsembril algusega kell 12.00 tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorandi Rene Freibergi väitekiri “Kuidas fütoplanktoni pigmendid peegeldavad suurte madalate järvede ajaloolist ja tänapäevast seisundit?“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks hüdrobioloogia erialal.

Fütoplankton on tähtsaim orgaanilise aine esmatootja veekeskkonnas ning hõlmab umbes pool Maal toimuvast fotosünteesist. Fütoplankton paneb aluse enamikele vees olevatele toiduahelatele ning omab olulist rolli atmosfääris olevate kasvuhoonegaaside tasakaaluprotsessides. „Loodusliku ja inimtekkelise eutrofeerumise eristamine on tihti võimalik vaid mitmekülgsete paleoökoloogiliste uuringutega, sest seireandmed ulatuvad enamasti vaid mõnede aastakümnete taha, kui veekogud olid juba tugeva inimmõju all,“ rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Rene Freiberg.  „Olulised ajaloolise informatsiooni allikad on vetikate valgusenergiat püüdvad ning edasikandvad pigmendid, kuna need säilivad settesse mattununa tuhandeid aastaid ning võimaldavad hinnata järvedes toimunud vetikate biomassi ja taksonite vahelisi muutusi.“ Erinevalt sügavatest järvedest on pigmentide kasutamine suurte ja madalate järvede paleolimnoloogilistes uurimustes raskendatud, kuna selget ajaloolist settejälge segab vee intensiivse liikumise poolt põhjustatud setete resuspensioon.

Doktoritöö fookuses on suurtes ja madalates järvedes, Võrtsjärves ja Peipsi järves, toimuvate fütoplanktoni pigmentide voogude ja järvede lähiajaloo uurimine mitmekülgsete paleolimnoloogiliste näitajate kaasabil. Esmalt selgitati Võrtsjärve veesamba ja sette ülemise kihi pigmendivoogude seaduspärasusi ning edasi rekonstrueeriti järvede eutrofeerumise ajalugu 20. sajandil. „Selleks kasutati erinevaid eutrofeerumist iseloomustavaid parameetreid, nagu pigmendid, aga ka sette orgaanilise aine omadused, karbonaatide ja fosforisisaldus, ränivetikate ohtrus ja taksonoomiline koosseis.

Doktoritöö tulemusena selgus, et fütoplanktoni pigmentide ja teiste paleoindikaatorite põhjal võib nii Peipsi kui Võrtsjärve arengus eristada kolme ajaperioodi: 1900.-1950., 1950.-1990. aastad ning möödunud sajandi viimane kümnend. Eutrofeerumine kiirenes mõlemas järves 1950ndatel, mida toetab ka olemasolev seireandmestik. „Kuigi mõned eutrofeerumise indikaatorid saavutasid oma maksimumi 1970ndatel, pole sajandi viimasel kümnendil järvede seisundi märkimisväärset paranemist näha,“ ütles Freiberg. „Ajaloolised muutused on paremini talletunud Peipsi järve settes, kuna Võrtsjärve madal veetase ning intensiivne vee liikumine segab settearhiivi moodustumist.“

Eestis esmakordselt on doktoritöös kasutatud fütoplanktoni pigmente suurte madalate järvede paleolimnoloogilistes uurimustes ning näidatud nende kasutamisvõimalusi seisundi hindamise kriteeriumite väljatöötamisel.

Doktoritöö avalik kaitsmine toimub Tartus Baeri maja (Veski 4) seminariruumis. Doktoritöö juhendajad on Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadurid dr. Arvo Tuvikene ja dr. Ilmar Tõnno ning oponent prof. dr. Martin Dokulil (EX Institute for Limnology, Austrian Academy of Sciences).