Maaülikooli doktoritöö: metsade häiringueelne majandamine mõjutab tormikahjustuste järgset koosluste arengut
Esmaspäeval, 16. detsembril kell 10 tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi doktorandi Floortje Vodde väitekiri “Tormikahjustuste käigus tekkinud mikroalade dünaamika ja häiringujärgne puurinde uuenemine hemiboreaalses segametsas” filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks metsanduse erialal.
Uurimistulemused, mis puudutavad Põhja-Euroopa metsade ühe olulisema häiringufaktori – tugevate tormide – mõju metsade suktsessioonilisele dünaamikale, on küllaltki vastuolulised. „Oluline tegur, mis aitab selgitada erinevaid arengustsenaariume, on tormi tugevus, samas mängivad suurt rolli tormi käigus tekkinud biootilised ja abiootilised häiringuelemendid ehk mikroalad,“ selgitas Eesti Maaülikooli doktorant Floortje Vodde. „Mikroalad moodustuvad juureaukudest ja -mätastest, mis tekivad tormi poolt ümberpaisatud puude juurestike üleskerkimisega pinnasest ning suurte puude lamapuidust.“
Doktoritöö käigus uuriti 2001. ja 2002. aasta tugevate suvetormide poolt mõjutatud metsa mikroalade olemit ja tingimusi looduslikul uuenemisel häiringujärgse arengu eri etappides. Metsa uuenemise jälgimisel kasutati kahes erinevas Eesti piirkonnas asuvatel püsiproovialadel küpsetes kuuse-lehtpuu segapuistutes kordusmõõtmisi. Töö keskendus hariliku kuuse, aru- ja sookase, sanglepa ja hariliku pihlaka uuendusele. Uuendust uuriti erineva kahjustusastmega metsaosades.
Kahel tormikahjustatud alal läbi viidud kordusmõõtmised näitasid, et enamlevinud uuenduspuuliigid tugeva kahjustusastmega alade juureaukudes on aru- ja sookask, keskmise kahjustusastmega alade juureaukudes sanglepp ning juuremätastel vastavalt tugeva ja keskmise kahjustusastme korral harilik kuusk ja harilik pihlakas. Kõige liigirikkam oli uuendus keskmise kahjustusastmega aladel. Häiringujärgselt koristatud aladel oli uuendus kõige arvukam ja domineerisid aru- ja sookask.
Vodde selgitas, et kahjustusastme tugevus avaldas suurt positiivset mõju valgusnõudlike liikide kõrguskasvule ja kõrgusele, puude kõrguskasv oli negatiivses korrelatsioonis suremise tõenäosusega. Varjutaluvatel liikidel hakkas konkurents suremust mõjutama alles koosluse arengu hilisemas faasis. Selgus, et sanglepa uuenemine ja hea kasv juureaukudes on põhjustatud paremate niiskustingimuste poolt. „Lamapuidu mõju võib olla erinev – vahetult pärast häiringut vähendab suur kogus langenud puid uuenevate taimede valgustatust ning hilisemalt kaitseb see puutaimi metsloomade eest,“ ütles Vodde. Samuti selgus, et see, milliselt majandati metsa häiringueelsel perioodil, mõjutas häiringujärgse koosluse arengut. Häiringujärgsete alade koristamine (sanitaarraie) suurendab valgusnõudlike liikide osakaalu. Lamapuidu jätmine häiringualale ja harvendusraied häiringueelses metsas soosivad jällegi liikide uuendust vastavalt nende kohastumuslikele omadustele.
Avalik kaitsmine toimub Tartus Eesti Maaülikooli metsamajas (Kreutzwaldi 5) ruumis 1A5. Doktoritöö juhendajad on Prof. Kalev Jõgiste ja Prof. Dr. Ir. G.M.J. Frits Mohren ning oponent Prof. Dr. Pasi Puttonen (Department of Forest Sciences, University of Helsinki, Finland).