Reedel, 9. mail tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorandi Riina Kaasiku väitekiri „Tritroofiliste suhete rakendamine jätkusuutliku taimekaitse strateegia leidmiseks rapsile“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks entomoloogia erialal.

Raps on oluline parasvöötmes kasvatatav ristõieline õlikultuur, mille kasvupindala on järjest suurenenud nii Eestis kui kogu Euroopas. „Rapsikahjurite tõrje põhineb sünteetilistel pestitsiididel, mis aga on hävitava toimega mitte ainult kahjuritele, vaid ka kasulikele organismidele,“ selgitas Eesti Maaülikooli doktorant Riina Kaasik. „Lisaks sellele väheneb elurikkus põllumajandusmaastikul, samuti võib kaasneda keskkonna saastatus ja majandusliku konkurentsivõime langus.“ Kõigest sellest lähtuvalt on Kaasiku sõnul väga oluline alternatiivsete keskkonnasõbralike tõrjestrateegiate, näiteks püüniskultuuride, väljatöötamine.

Doktoritöös uuriti erinevate taimeliikide atraktiivust naeri-hiilamardikale ja tema parasitoididele (kelle vastsed elavad tema sees või kehapinnal ja toituvad temast), lämmastikväetiste erinevate koguste mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja parasiteerituse tasemele talirapsil, samuti lämmastikväetiste mõju talirapsi lenduvate orgaaniliste ühendite emisioonile. Doktoritöö eesmärgiks oli uurida naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiseelistusi, mida saaks kasutada, et nendega manipuleerides leida sobivad kultuurid, mida saaks rakendada püüniskultuuride strateegias. Naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiseelistusi uuriti seitsmel ristõielisel taimeliigil perekondadest kapsasrohi (Brassica), sinep (Sinapis), võõrkapsas (Eruca) ja rõigas (Raphanus).

Töö tulemusena selgus, et kuigi naeri-hiilamardikas toitus ja/või munes suuremal või vähemal määral kõikidele katsetaime liikidele, oli taimeliikidel ja nende erinevatel kasvufaasidel atraktiivsuses suuri erinevusi. „Punga staadiumis olid mardikatele atraktiivsed valge ja must sinep, seevastu munemiseks eelistati kapsasrohu perekonda kuuluvaid taimeliike, kuid atraktiivne oli ka õlirõigas,“ selgitas Kaasik. Naeri-hiilamardika munakurnade suurus taimeliigiti erines, näiteks oli see õlirõikal võrreldes kapsasrohu perekonna liikidega väiksem. Hiilamardikad eelistasid muneda mustale sinepile, rapsile ja rüpsile. Hukkunud naeri-hiilamardika vastseid leiti põld-võõrkapsa ja õlirõika pungades, viimasel liigil ei suutnud ligi kolmandik vastsetest kestuda ja hukkusid esimeses kasvustaadiumis. „Seega saaks neid taimi potentsiaalselt kasutada surmava püüniskultuurina,“ ütles Kaasik, kes lisas, et töö tulemusena selgus seegi, et kahjurite peremeestaimeliigid mõjutavad ka parasitoidide munemiskäitumist ja liigilist koosseisu. „Vastsete parasiteerituse tase oli rapsiga võrreldes samaväärne või kõrgem kõigil taimeliikidel peale põld-võõrkapsa ja õlirõika.“

Uurides naeri-hiilamardika parasitoidide munemiseelistusi, selgus, et taimeliigil on oluline mõju ka kolmandale troofilisele tasandile. „Taimeliigist sõltus nii vastsete parasiteerituse määr kui ka parasitoidide liigiline koosseis, mida saab rakendada bioloogilist kontrolli toetava püüniskultuuri strateegia arendamisel,“ selgitas Kaasik.

Ka lämmastikuga väetamise erinevad kogused mõjutasid kahjurit ja parasitoide, tõenäoliselt lenduvate orgaaniliste ühendite emisiooni kaudu, mida samuti mõjutas väetustase. Katsete tulemused näitavad, et naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiskäitumist saab mõjutada keskkonnasõbralikke tõrjevõtteid kasutades: „Meelitades kahjureid püüniskultuuri aladele saab neid kõrge arvukuse korral hävitada insektitsiididega või mehaaniliselt (kultuuri sisse kündes), viimane strateegia sobib ka mahepõllumajanduses kasutamiseks.“ Potentsiaalseteks püüniskultuurideks mardikate valmikutele on näiteks valge ja must sinep. „Viimane oli ka atraktiivne munemiseks, järelikult saab selle kaudu reguleerida kahjuri järgneva põlvkonna arvukust,“ lisas Kaasik.

Esmakordselt leiti, et õlirõigas võib olla surmav naeri-hiilamardika vastsele. Lisaks selgus töö tulemusel, et nii mustal sinepil ja kapsasrohul, kui ka rüpsil ning valgel sinepil on potentsiaali naeri-hiilamardika bioloogilist kontrolli suurendavate püüniskultuuridena, suurendades parasitoidide arvukust ja liigilist mitmekesisust. Naeri-hiilamardika arvukust kui ka nende looduslikke vaenlasi on võimalik mõjutada optimeerides rapsi väetamist lämmastikuga. „Soovitav on kasutada keskmisi lämmastikunorme, mis võimaldab vähendada ka keskkonnakoormust ja muudab rapsi kahjurile vähematraktiivseks ning ei ületa majanduslikku tõrjekriteeriumit,“ sõnas Kaasik. „Ennetaval tõrjel baseeruv kahjurite regulatsioon on kasutatav nii integreeritud kui ka mahetootmises.“

Doktoritöö juhendaja on Dr. Eve Veromann ja oponent Prof. Heikki M. T. Hokkanen (Department of Agricultural Sciences, University of Helsinki, Finland).

Avalik kaitsmine toimub Tartus Kreutzwaldi 5 ruumis 1A5 algusega kell 12.00.