Neljapäeval, 5. juunil tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi doktorandi Ants-Hannes Viira väitekiri „Eesti põllumajanduse strukturaalne kohanemine – institutsionaalsete muutuste ja põllumajandusettevõtete kasvu, kahanemist ning tegevuse lõpetamist mõjutavate sotsiaalmajanduslike tegurite osa“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks maamajanduse ökonoomika erialal. 

Põllumajandustootjate strukturaalsete muutuste käsitlemisel on üheks oluliseks uurimis- ja aruteluteemaks väiketootjate, sh peretalude toimetulek ning püsimajäämine. „Tehnoloogilisest arengust tingitud tööjõuvajaduse vähenemine põllumajanduses, sissetulekute kasv teistes majandusharudes ning aastakümneid kestnud põllumajandustoodete püsihindade alanemine on sundinud põllumajandustootjaid piisava elatise tagamiseks laienema ning tootmismahte kasvatama,“ rääkis maaülikooli doktorant Ants- Hannes Viira, kelle sõnul on põllumajandusmaa piiratuse tõttu nende protsesside tulemuseks põllumajandustootjate arvu vähenemine ning alles jäävate tootjate keskmise suuruse kasv. 

Doktoritöös uuriti Eesti põllumajanduslike majapidamiste tootmismahu kasvu ja kahanemist ning tegevuse jätkamist ja lõpetamist mõjutavaid tegureid. Viira lausus, et Eesti taasiseseisvumine ning 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses algatatud põllumajandus-, omandi- ja maareformid tõid põllumajanduses kaasa struktuurikatkestuse. „Asutati uued, eraomandis olevad põllumajanduslikud majapidamised ja ettevõtted, mis baseerusid tagastatud talumaadel ja -kohtadel, samuti erastatud põllumajandusmaal ja ühismajanditel.“ Eestis tekkis 1990. aastate reformivalikute tagajärjel duaalne põllumajandustootjate struktuur, mida iseloomustab suur väiksemate tootjate osakaal, kes annavad väikese osa põllumajandustoodangust, ja väike suuremate tootjate osakaal, kes annavad enamiku toodangust. Aastatel 1991–2001 kasvas põllumajanduslike majapidamiste arv Eestis 7400-lt 55 700-ni, aastaks 2010 vähenes see 19 600-ni. Kuna 2001. aastal oli Eestis põllumajanduslikke majapidamisi rohkem kui põllumajanduses, jahinduses ja nendega seotud valdkondades töötajaid (vastavalt 55 700 ja 28 800), on ilmne, et suur osa neist ei suutnud pakkuda täistööajaga hõivet isegi ühele pere liikmele: „Seetõttu on põllumajanduslike majapidamiste arvu vähenemine mõneti loomulik.“ 

Töö käigus analüüsiti ettevõttespetsiifiliste sotsiaalmajanduslike tegurite mõju põllumajanduslike majapidamiste tootmise jätkamisele ja lõpetamisele ning tootmismahu kahanemisele ja kasvule. „Selgus, et sarnaselt teiste lääneriikidega mõjutavad ka Eestis põllumajanduslike majapidamiste tegevuse jätkamist, lõpetamist, tootmismahu kahanemist ja kasvamist oluliselt selle juhi ja tema pere elutsükliga seotud tegurid: juhi vanus, tervis ning majapidamise üleandmiseks sobivate järeltulijate olemasolu,“ ütles Viira. Juhi vanuse kasvades suurenes põllumajandusliku majapidamise tegevuse lõpetamise tõenäosus, samas vähenes tegevusmahu laienemise tõenäosus. Põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosust mõjutas oluliselt majapidamise üleandmiseks sobivate järeltulijate olemasolule antud hinnang: „Mida positiivsem see oli, seda väiksem oli ettevõtte tegevuse lõpetamise tõenäosus ning seda suurem oli tootmismahu kasvamise tõenäosus.“ 

Lisaks juhi ja tema perega seotud teguritele mõjutab põllumajandustootmise lõpetamist või jätkamist suurel määral majapidamise ja sealt saadava sissetuleku suurus. Tootmise lõpetamise tõenäosust vähendasid erinevad toetused, näiteks elatustalude kohanemise toetus ja ebasoodsamate piirkondade toetus. „Samal ajal ei olnud nendel toetustel olulist mõju majapidamiste tootmismahu kahanemise ja kasvamise tõenäosusele,“ selgitas Viira.  
Juhi haridustase mõjutas positiivselt põllumajandusliku majapidamise tootmismahu kasvamise tõenäosust. „Nende põllumajanduslike majapidamiste juhtide puhul, kes hindasid oma teadmisi ja kogemusi kõrgemalt, oli ka põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosus väiksem. Nendel põllumajanduslikel majapidamistel, mis asusid tegutsema tagastatud põllumajandusmaa või talukoha baasil, oli tootmismahu kahanemise ja kasvamise tõenäosus väiksem kui neil tootjatel, kes hakkasid tegutsema teistel alustel.“ 

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et doktoritöö tulemused toovad põllumajandusettevõtete kasvu, kahanemist ning tegevuse lõpetamist mõjutavate sotsiaalmajanduslike tegurite hulgas esile eelkõige põllumajanduslike majapidamiste juhtide vanuse, majapidamise üleandmiseks järeltulijate olemasolu ning majapidamise suuruse (sissetuleku) olulise osa.

Doktoritöö juhendajad on Prof. Rando Värnik ja Dr. Reet Põldaru ning oponent Dr. Minna Väre (MTT Economic Research, Finland).

Doktoritöö kaitsmine toimub algusega kell 10.00 Eesti maaülikooli peahoone (Kreutzwaldi 1a) ruumis 104.