Esmaspäeval, 16. juunil tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorandi Monika Suškevičsi väitekiri “Kaasamisprotsesside tõhusus ja tulemuslikkus ökoloogilise võrgustiku planeerimisel ning rakendamisel mitmetasandilises valitsemismudelis” filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks keskkonnakaitse erialal.

Ökoloogiline võrgustik on elurikkust toetavate elementide süsteem maastikul, mis aitab säilitada näiteks liikide elupaiku ja rändekoridore ning toetada loodusliku veerežiimi toimimist. Siia kuuluvad ka enamasti kõik kaitsealad. Eestis planeeringu osana rakendatavat ökovõrgustikku nimetatakse roheliseks võrgustikuks, Euroopa Liidu keskkonnapoliitikas tarvitatakse viimasel ajal eesti keeles ka terminit „roheline infrastruktuur“ või „rohetaristu“. „Ökovõrgustike planeerimine ja rakendamine ühendab maastiku ökoloogilised funktsioonid mitmesuguste sotsiaalmajanduslike aspektidega ning hõlmab geograafilisi ja administratiivtasandeid kohalikest omavalitsustest Euroopa Liiduni,“ rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Monika Suškevičs, kelle sõnul peetakse asjaliste kaasamist otsustusprotsessidesse mitmetel pragmaatilistel ning normatiivsetel kaalutlustel oluliseks ökovõrgustike valitsemise osaks.

Väitekiri tugineb juhtumiuuringute analüüsil, käsitledes ökovõrgustikega seonduvate kaasamisprotsesside tõhusust ja tulemuslikkust Eestis ning mõnedes teistes EL riikides. Doktoritöö uuris, kuidas saab kaasamisega toetada tulemuslikku suhtlust eri osapoolte vahel (sh tõsta maaomanike teadlikkust) Natura 2000 alade määratlemise kontekstis; millistel juhtudel on või ei ole kaasamine toiminud õpi- ning erinevate asjaliste teadmisi koondava protsessina ning millised faktorid seda mõjutavad; samuti seda, millised asjaolud määravad otsustusprotsesside ja nende tulemite legitiimsuse (s.t vastuvõetavuse).

Suškevičs selgitas, et maaomanikud on Natura 2000 võrgustiku moodustamisel üks olulisimaid asjaliste gruppe: „Analüüsitud juhtumid näitavad, et laialdased avalikustamiskampaaniad ei suuda rahuldada maaomanike spetsiifilist infovajadust, kuid vahetumad ja konkreetsemat sisulist infot pakkuvad suhtlusvormid (nt telefonivestlus looduskaitseametnikuga või osalemine asjaliste koosolekutel) tõstavad tõenäolisemalt maaomanike teadlikkust ning aitavad ennetada arusaamatusi maaomanike ja looduskaitse-ekspertide vahel.“

Doktorant rääkis, et Eesti Natura 2000 alade määratlemine põhines eeskätt teaduslikel alustel, kuid maakondade rohevõrgustiku planeerimine võimaldas paljude erinevate teadmistega asjaliste kaasamist. „Viimasel juhul olid määravad edutegurid otsustusprotsessi varases etapis loodud usalduslik kontakt ja osapoolte vahelise hea suhte järjepidevus.“ Uurimus kinnitab, et ka konfliktiolukorrad võivad soodustada üksteise seisukohtade ja huvide teadvustamist ning nendega arvestamist.

„Laiapõhjaline asjaliste kaasatus otsustusprotsessidesse ei pruugi alati tagada lõplike otsuste legitiimsust. Otsuste vastuvõetavust mõjutavad siinkohal eeskätt asjaliste hinnangud sellele, kuivõrd nende panusega on kaasamisel arvestatud,“ ütles Suškevičs. Doktorant lisas, et asjalised võivad eri olukordades esindada väga mitmesuguseid rolle, millele vastavalt nad otsustesse panustavad, nt oma teadmiste või huvide kajastamisega. „Asjalistel on tihti ka erinevad ootused kaasamisprotsesside ülesehituse ja tulemuste osas, seega tuleks ekslike ootuste vältimiseks kaasamise aluspõhimõtted ning täpsemad protsessireeglid varakult kõigi osapooltega läbi rääkida.“ Asjaliste analüüs võimaldab otsusetegijail asjalisi ja nende rolle kaardistada ning lõppkokkuvõttes hinnata, milliseid osapooli tuleks antud kontekstis esmajoones kaasata. Kaasamise tõhusust võib mõjutada ka valitsustasandite paljusus: sellises kontekstis on keeruline tagada tõhus teabevahetus eri tasandite vahel ja otsusetegijate aruandekohustuse täitmine mitme erineva valitsustasandi ees, samuti selgelt piiritleda asjaliste vastutusvaldkondi ja kindlustada nende võrdväärne kaasamine otsustusprotsessidesse.

Väitekirjas tuli esile senistes uuringutes vähest kajastamist leidnud aspekt, mille järgi võivad otsused olla osapooltele vastuvõetamatud  ka põhjusel, et kaasamisel pole piisavalt arvestatud märkimisväärsete erinevustega asjaliste probleemikäsitlustes. Selgus ka, et mõnesid Eesti keskkonnakorralduspraktikas laialdaselt kasutatavaid kaasamisvorme (nt avalikke koosolekuid) peavad asjalised ebapiisavateks võimalusteks otsuseid mõjutada. „Võimalik, et koosolekuid jt sarnaseid kaasamisvorme aitaksid tõhustada nende parem organiseeritus, mida soodustaksid nt professionaalsed hõlbustajad või ametnike koosolekujuhtimise alaste oskuste arendamine,“ arvas Suškevičs. „Kaasamise tõhusust ja tulemuslikkust mõjutab suuresti ka osalus- ja kaasamiskultuur: erinevate asjaliste, sh ametnike arusaamad kaasamisest-osalusest.“

Doktoritöö juhendajad on professor Mart Külvik ja vanemteadur Aivar Leito ning oponent professor Diedrich Bruns (Department of Landscape Architecture and Planning, University of Kassel).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.15 Tartus Kreutzwaldi 5 ruumis 2A1.