Vanad olijad teavad, mida tänane päev tähendab, mis sellega  algab ja mis lõpeb. Maaülikooli pere uutele liikmetele on kõik uus ja seepärast lubage mul veidi moraali lugeda.

 Iga akadeemiline aasta tuleb teisiti, eriliselt. Kuidas ja millal ta algab, on üldiselt kindel. Meil siin on  Tartu ja Tähtvere, aktus, hümnid, head sõnad ning rõõmsad näod. Ent milline on ilm ja kuhu me üldse ära mahume ning mis meid ootab – see kõik selgub alles töö käigus.

 Kuidas aga akadeemiline aasta lõpeb ja millal ta üldse lõpeb – seda me ei tea. Ilma lõputa ta jääda ei tohi, sest igavene üliõpilane ei ole auväärne seisus, pealegi peab igavene üliõpilane hakkama õpingute eest maksma. Ühel hetkel aga tuleb olla iseseisev, lasta lahti ema põllepaeltest, saada ise hakkama ning teenida välja oma elu esimene leib.

Uskuge, et see, mis toimub täna siin ja praegu, see jääb meist meelde vähestele. Meelde jääb see, kes ulatab teile teie stuudiumi lõpus diplomi ja ka vahepealsed eredamad sündmused.

Mis siis tulemas on?

Tulevad uued suudlejad nagu suudlevad tudengid Tartus Raekoja platsil, tuleb järgmine aasta, tulevad lahjad ning hea anniga aastad – kõik tuleb.

Üht tahaksin ma siiski kohe südamele panna. Ülikooli kantselei annab paberid. Ülikool ehk stuudium annab väärikuse ja seda ei lörtsita, sest see pole päris isiklik vara. Väärikus ei luba ennast unustada, sest te ei kuulu üksnes endale, vaid kuulute tänasest Eesti Maaülikooli perre.

Ja seega ükskõik mida te teete, see kandub üle ka meie ülikooli tegemiseks.

Eesti Maaülikooli õppejõudude hulgas on veel neid, kes mäletavad, kuidas legendaarne veterinaarhistoloogia ja koduloomade embrüoloogia professor Julius Tehver kontrollis meestudengeid. Ta käis pingiridade vahel, kontrollis püksiviike ja habemete korrashoidu. Tema teaduslikuks erialaks oli põllumajandusloomade histoloogiline oskussõnavara, mille seos viikide, habeme, vahu ja noaga oli küll väga kauge. Ent õpetatud loomaarst pidi olema härra ja tagavarapolgu erialaohvitser, mitte lihtsalt pinginühkija praktikumiruumis. Naistudengeile ta märkusi ei teinud, sest džentelmen daamidele märkusi ei tee.

 Tänapäevane ühiskond ajab taga kiirust ja kindlat plaani. Lõpetada Eesti Maaülikool nominaalajaga ei ole sugugi väike plaan. On vaja vastupidavust, truudust küllalt kõrgetele nõuetele, loovat uudishimu ja võimet kiireks pühendumiseks eksamiks valmistumisel.

Aasta tagasi ei rääkinud me siin Ukrainast ega põllumajandustoodangu turu ümberjaotamisest kui päevakorra esimestest punktidest. Ma ei tee kellelegi ülekohut, kuid ma usun, et ükskord väsitakse ka Ukrainas tapmisest ja see riik taastab ning säilitab oma terviklikkuse.

Pidagem Ukrainas toimuvat Eesti iseseisvuse nimel meeles kogu aeg, iga kell!

 Seevastu põllumajandusturu ümberjaotamine on igikestev protsess, sellest ei väsita, kuna see on küsimus ellujäämisest väga suurtel aladel, mis ei sõltu ainult veest, vaid ka mullaviljakusest, sordiaretusest ja mitmestki muust tegurist. Kui nüüd öeldakse juhtkirjaliselt, et tuleb otsida uusi turge, siis see jutt päris õige pole, sest isegi avatud turumajanduses kaitseb igaüks oma nišši. Me peame olema maamajanduses valmis väga nobedateks muutusteks. See on ülikeerukas ülesanne ja seda te õppima tulitegi.

Eesti Maaülikool peab endiselt ehitama või öeldes teiste sõnadega – elu ise surub meile kogu aeg peale kohvri-tunnet, ehkki õppima ja teadust tegema peab rahus. Meil hakkab juba kaduma see vaksalis olemise tunne, kus kogu aeg istud kohvril ja tuul tõmbab. Aga seda ainult ehituste osas. Teaduse ja õppetöö rahastamises tulevikus on ikka veel piisavalt teadmatust, aga loodame, et lähiaastad toovad ka siin selguse ja saab rahulikult sisulisele tööle pühenduda.  

Maailm vajab haritud perspektiivitundelisi asjatundjaid. Nende kasvatamine siin on meie kohus ning kui ühiskond tikub seda unustama, siis tuleb seda talle meelde tuletada. Kui jutust ei aita, tuleb minna kohale ja ise ära teha.

Nagu märkis Voldemar Panso nädal enne oma surma – vitsa ja viiuliga. Köstri ja õpetaja Lauriga.

 Armsad kolleegid ning külalised! Me oleme Eesti Maaülikooli akadeemilise aasta algul unistanud paljudest asjadest. Nende unistuste täitumise protsent on kindlasti erinev. See pole liiga kõrge, vähemalt meile tundub nii, sest ootamatuste osakaal on suur. Ootamatuse osakaalu on võimalik vähendada vaid hästi õppides ja kõrgel tasemel teadust tehes. Teadus ja kõrgem haridus peab suutma näha ette, mis saab edasi.

Seepärast – õnne ja rõõmsat meelt teile uute avastuste poole pürgimisel!

Ilusat uut õppe- ja teadusaastat Eesti Maaülikooli perele!