Reedel, 29. aprillil tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi doktorandi Tarmo Kalli doktoritöö „Maakoore vertikaalliikumised Eestis täppisnivelleerimiste andmetel“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks geodeesia erialal.

Doktoritöö eesmärk oli leida maakoore vertikaalliikumiste kiirused Eestis nelja täppisnivelleerimise andmete põhjal, sh uusimate kordusnivelleerimiste (2001-2011) andmed, ja välja selgitada kiiruste muutumine ajas. Vertikaalliikumise kiirused leiti nivelleerimiste ühisest kaalutud kinemaatilisest tasandusest vähimruutude meetodil ning saadud kiiruste põhjal loodi maakoore vertikaalliikumiste mudelid EST2013LU ja EST2015LU. Mudelite põhjal ulatuvad maapinna vertikaalliikumise kiirused Eestis alates −0,7 mm/a Kagu-Eestis kuni +2,8 mm/a Hiiumaal, mudelite täpsuseks hinnati keskmiselt ±0,4 mm/a. Võrdluses sõltumatutest meetoditest määratud vertikaalliikumistega selgus, et parim oli sobivus GNSS-püsijaamade kiirustega, halvim oli sobivus ranniku veemõõdujaamade kiirustega. „Saadud erinevused viitavad süstemaatilistele nihetele veemõõdujaamade kiirustes,“ rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Tarmo Kall ning lisas, et erinevuste põhjused vajavad edaspidist täpsustavat uuringut. Võrdlus Eesti varasemate maakoore vertikaalliikumiste kaartidega näitas, et erinevused jäid keskmiselt ±0,6 mm/a piiridesse. Doktoritöö tulemusel koostatud mudelite sobivus viimatise Fennoskandia maatõusu mudeliga oli väga hea. „Võrdlused varasemate maatõusu mudelitega ja sõltumatute mõõtmistulemuste põhjal leitud kiirustega näitavad saadud mudelite suurt usaldusväärsust,“ märkis doktorant.

Doktoritöö koostamisel selgus, et analüüsis kasutatud esimese nivelleerimise (1933-1943) mõõtmisvead on olnud 2-3 korda suuremad kui eeldati. „Samuti selgus, et maapinna vertikaalliikumise kiirused ei ole olnud ühtlased, vaid erinevate mõõtmisperioodide põhjal leitud kiirused on oluliselt erinevad,“ lisas Kall. Kiiruste muutumise põhjused uuringus aga täpselt ei selgunud. „See näitab, et maapinna pikaajalised vertikaalliikumise kiirused on jätkuvalt määramatusega suurusjärgus ±0,5 mm/a, nagu on selgunud ka paljudest varasematest uuringutest,“ selgitas Kall.

Uurimistöö tulemusi saab kasutada näiteks kliimasoojenemisest tulenevate meretõusu riskide hindamiseks Eesti rannikualadele ja jääliustike sulamise mõju hindamiseks Läänemere veetaseme tõusule.

Doktoritöö juhendajad on emeriitprof. Jüri Randjärv ja dots. Aive Liibusk, oponendid on prof. Markku Poutanen (National Land Survey of Finland, Finnish Geospatial Research Institute FGI) ja dots. Jānis Kaminskis (Riga Technical University, Faculty of Building and Civil Engineering, Department of Geomatics).

Doktoritöö kaitsmine toimub Eesti Maaülikooli metsamajas (Kreutzwaldi 5) ruumis 2B5 algusega kell 13.30.