Eesti Maaülikooli ergonoomika professori Eda Merisalu sõnul sõltub ettevõtete edukus suuresti usalduslikest töösuhetest ning heast juhtimis- ja ohutuskultuurist. Töökeskkonnas tuleks enam tähelepanu pöörata psühhosotsiaalsete riskide, tööstressi ja töövägivalla ära hoidmisele.

„Eesti tööelu-uuringud on käsitlenud töövägivalda kui diskrimineerimist ja alati konfliktiga seotud ilmingut,“ rääkis professor Eda Merisalu. Rääkides uuringute tulemustest, lisas ta, et töökiusamist esineb Eestis 40% töötajate hinnangul sagedamini juhtide poolt. Diskrimineerimist on kolmandikul juhtudest raporteeritud seoses ebavõrdse tööülesannete ja palga jaotusega, aga ka vähese tööalase info kättesaadavuse tõttu. „Töötajatest 2/3 ei saa kaasa rääkida ettevõtte tegevusplaanides, pooled täiendõppe küsimustes ja kolmandik ohutusalastes ning töö- ja puhkeaja korraldust puudutavates küsimustes,“ täpsustas Merisalu.

Professori sõnul on töövägivalda 2015. aastal oma doktoritöös uurinud TÜ teadur Merle Tambur, kes tõdes, et ligi pooled uuritud ei teadvusta töövägivalda ning vaid neljandik töötajatest kogeb töökiusamist. Sageli valitseb nn vaikne hirm või töökiusamist ei tunta ära. Samuti ei pruugi ka kiusaja ise endale tunnistada, et on tekitanud kaastöötajale psühhotrauma (Tambur, 2015). Lisaks rääkis Merisalu, et doktoritöös tõstatub töökiusamise peamise põhjusena negatiivset käitumist tauniv töökultuur. „Kiusaja on sageli kade eduka, iseseisva ja populaarse töötaja peale. Ohver lükatakse sotsiaalsesse isolatsiooni. Stressisündroom püsib kaua ja lõpuks kaob ka motivatsioon,“ lisas ta. Enam on töövägivald levinud meditsiinis, hariduses, teeninduses, transpordis ja tootmises (Tambur, 2015).

Perearst Maie Türksoni poolt läbiviidud uuring Eesti erakorralise meditsiini osakondades (2017) näitas, et viimase tööaasta jooksul oli enamus (91%) õdedest saanud sõimata või ebameeldivaid märkusi patsientidelt või nende lähedastelt, 61% sattunud füüsilise rünnaku ohvriks ja 36% kogenud seksuaalset ahistamist. Tootmises on töökiusamise ilminguks liialt suur töökoormus, lepinguline ja emotsionaalselt pingeline töö, aga ka töösuhete ebakindlus ja hirm töökoha kaotuse ees. Tööandjate hulgas on üha enamlevinud seisukoht, et kõik nõutavad tööd tuleb ära teha nn optimaalse töötajate hulgaga – selline tööstiil põhjustab ligi poolte töötajate hulgas depressiooni ja läbipõlemist (Türkson, 2017).

Professor Merisalu sõnul ei ole Eestis kahjuks senini olemas riiklikku tegevusprogrammi tööstressi ja –vägivalla ennetamiseks. „Kuigi Euroopa Liidu tasandi sotsiaalpartnerite raamleping tööstressi juhtimiseks anti Brüsselis välja 2005. aastal ja raamkokkulepe ahistamise ja töövägivalla kohta 2007. aastal, pole Eesti tänaseni neid lepinguid allkirjastanud,“ rääkis Merisalu. Ta lisas, et siiski on 2017. aastal jõustunud karistusseadustiku paragrahvid, mis puudutavad trahvinõuet (300 eurot) juhtudel, kui on eksitud soolise võrdõiguslikkuse suhtes, tunnistust leidnud seksuaalne ahistamine või isiku ründamine geneetilise häire tõttu. Täna on ILO (International Labor Organisation) välja töötamas töövägivalla juhtimise uut juhendit.

Sel sügisel Düsseldorfis toimunud laiaulatuslik kaubandusfoorum keskendus tööohutuse, turvalisuse ja tervise teemadele. Eesti Maaülikooli ergonoomika professor Eda Merisalu tegi konverentsil ettekande töövägivalla uuringutest Euroopas ja Eestis.