Autor: Eesti Maaülikooli keelekeskuse juhataja Ülle Sihver

Mõisted vajavad nimetamist ja mõisteline mitmekesisus korrastamist. Ühiskond muutub pidevalt, seetõttu kestab ka seda kirjeldavate terminite otsing. Mõiste on seletava sõnaraamatu järgi ’esemeid ja nähtusi nende oluliste tunnuste, seoste ja suhete kaudu peegeldav abstraktse mõtlemise vorm’, mille tulemusena mõistame nähtusi ja nende omavahelisi seoseid. Termin seevastu on oskussõna, millega mõtteid väljendada, n-ö mõiste nimi. Mõiste on teadmusüksus ja seda saab defi neerida. Termin seevastu on keeleüksus. Segadust võib tekitada asjaolu, et me mõtleme samuti sõnadega ning mõiste kujutamiseks kasutame sõnu. Teisisõnu, me defi neerime ja selgitame sõnade abil mõistet, leidmaks sõna, mis sobib mõistet tähistama ehk terminiks.

Termini järele tekib teadlasel vajadus, kui tal jääb puudu sõnadest, millega oma teadmisi edastada ning avastatu üle mõelda. Ideaalis vastab üks termin ühele mõistele, tegelikkuses on keelele omane sünonüümia ja tähenduse osaline kattumine. Terminitöö aluse moodustab seetõttu mõistesüsteem, mis kantakse andmebaasi ja mis täidab ka seniste sõnaraamatute ülesannet. Mõiste jaoks termini leidmine tähendab mõiste mõistmist tema keskkonnas ja seostes. Meil tuleb analüüsida, millised terminid on uut mõistet ümbritsevas süsteemis olemas, ning leida uuele mõistele terviksüsteemiga sobiv suupärane ja lingvistiliselt korrektne termin. Andmebaasis asuva termini kasutusväärtus sõltub lisatud teabest, sh põhitermin, sünonüümid, valdkonnamärgend, defi nitsioon, kontekst, näide, viited, termini autor ja sisestaja ning sisestamise aeg. Terminitöö sarnaneb tõlkimisega, kuna mõlemal juhul tuleb leida adekvaatne vaste sihtkeele vahendeid kasutades, kusjuures vahel on sisuline vastavus keelte vahel sõna tasandil vaid näiline. 

Loe artiklit edasi Oma Keeles: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2018_1/OK-1-2018_09.pdf