Eesti taimekaitse hiiest on murdunud võimas puu.

Septembrikuu viimasel päeval lahkus meie seast agronoom, putukateadlane ja taimekaitse vanemteadur Külli Hiiesaar. See oli ootamatu ja arusaamatu, sest ta oli tervisest ja elurõõmust särav inimene, kes külvas inspiratsiooni ja teotahet kõikidesse ka raskematel aegadel.

Külli Hiiesaar sündis 4. oktoobril 1943 a Tartus mereväeohvitseri perekonnas. Isa arreteeriti 1944. aastal ning märtsiküüditamise käigus 1949. aastal saadeti kogu pere Siberisse. Viieaastane Külli sattus seitsmeks aastaks Krasnojarski kraisse, Hakassiasse. Ka tema õpingud said alguse samas, Soni küla koolis, kuni 1956. aasta sügise hakul tõi rong nad tagasi Eestisse. Rehabiliteerimisejärgsed esimesed aastad möödusid Haapsalus (Haapsalu 1. keskkool 1956-58), hiljem koliti Tallinna (Tallinna 7. keskkool 1958-62). Imetlusväärsel moel võttis Külli lapsepõlve vintsutustest kaasa ainult positiivsed mälestused ja oskuse vältida murdumist, pistes rinda paratamatusega.

1962. aastal astus Külli EPA agronoomiateaduskonda, mille lõpetas 1967. aastal. Juba tudengina avaldus tema sügavam huvi looduse, bioloogia ja eriti putukate vastu. Õpingute ajal osales Külli oma „leivaema“ Leida Leivategija juhendatud erialases huviringis, peale lõpetamist asus õppima entomoloogia erialal TA ZBI-s aspirantuuris. Külli ei peljanud teha tööd pea, suu, käte ja instrumentidega; ta tõusis ametiredelil vaneminsenerist (1971-74) nooremteaduriks (1974-83) ja edasi vanemteaduriks. Bioloogikandidaadi väitekirja, milles käsitles putuka, parasitoidi ja nende haiguste vahelisi suhteid, kaitses ta 1974. aastal. Külli kuulus töörühma, mis koostöös TA Keemia Instituudiga töötas välja ülitõhusa taimekaitsepreparaadi Efokseen-P. See tagas autoritunnistused ja süvenemise Eestis oluliste kahjurite kõrval ka toona mitte levinud kahjurite (kartulimardikas, kasvuhoonekarilane jt) tõrje küsimustesse. Lisaks kuulus ta töörühma, mis pälvis 2002. aastal Eesti Vabariigi Teaduspreemia.

Laia silmaringi ja põlluharija teadmistega teadlasena jäi Külli entomoloogia ja taimekaitse õppejõuna asendamatuks ka maaülikoolis. Siin said tema peamisteks uurimisvaldkondadeks peremees-parasiidi suhted biotõrjes, putukate patofüsioloogia ja külmakindlus ning loodushoidlik taimekaitse. Samuti oli ta „akadeemiliseks emaks“ paljudele kraadiõppuritele.

Külli oli suurepärane meeskonnamängija ja hea seltskonna tuum. Väsimatu maadeavastajana käis ta konverentsidel ja ekspeditsioonidel kõikjal üle Nõukogude Liidu, võimaluste avanedes üle maailma. Tema otsatu kannatlikkus ning abivalmidus sai tänuliku vastuvõtu kolleegide hulgas nii kodus kui piiri taga. Külli lahkumine on korvamatu kaotus kõigile, kes teda tundsid.

 

Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimetervise õppetool