Möödunud novembris avaldas ajakiri Science teadusartikli rahvusvahelisest uurimusest, mis keskendus küsimusele, kas võib leida seose süsinikuallikate kontsentratsiooni ja bikarbonaate kasutavate taimeliikide leviku vahel.

Uuringus kaasa teinud hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli teadur Tõnu Feldmanni sõnul selguski, et globaalses mastaabis kasvas bikarbonaatide kontsentratsiooni suurenedes vees ka taimeliikide sagedus, kes suudavad neid fotosünteesis kasutada süsiniku allikana (vt Joonis 1). „Ennekõike on bikarbonaatide kasutamine varuvariandiks süsinikdioksiidi madal kontsentratsiooni korral,“ lisas Feldmann.

Ühtlasi näitas uuring, et inimtegevus, nagu metsade raiumine, väetiste kasutamine ning keskkonna hapestumise põhjustamine, on tõstnud veekogudes bikarbonaatide kontsentratsiooni, põhjustades seeläbi muutusi veetaimestiku liigilises koosseisus (vt Foto 1). See mõjutab omakorda aga kogu vee-elustikku ja veekogu kui tervikut, täpsustas ta.

Taustaks:

Fotosüntees, mille käigus toodavad taimed valguse kaasabil arenguks vajalikke aineid, sõltub maismaatingimustes põhiliselt temperatuurist ja vee kättesaadavusest. Veekeskkonnas on seevastu olulised valgustingimused, toitained ja anorgaanilise süsiniku (CO₂ kujul) kättesaadavus.

Viimasest võibki kujuneda fotosünteesi piirav tegur, kuna protsessiks vajaliku süsinikdioksiidi difusioon vees on 10⁴ korda aeglased kui õhus. Lisaks võib intensiivne fotosüntees vees viia selle taseme allapoole protsessiks vajalikku.

Selle vältimiseks suudavad paljud veetaimed kasutada CO₂ allikana bi- ehk vesinikkarbonaate. Viimased tekivad, kui CO₂  reageerib karbonaatide, aluseliste dioksiidide või alustega.

Tuntumaks vesinikkarbonaadiks on naatriumvesinikkarbonaat ehk söödisooda. Olenevalt piirkonnast ja veekogu valgala geoloogiast erinevat bikarbonaatide ja CO₂  kontsentratsioonid väga suures ulatuses (vt Joonis 2).

Täismahus artikliga on võimalik tutvuda SIIN.