Kõrgemad temperatuurid, vähem sademeid ja tugevamad tuuled – kõige sellega tuleb hakata arvestama parasvöötmelistes metsades, tõdevad teadlased. Kliimamuutuste tõttu võime tulevikus näha metsas senisest sagedamini nii metsapõlenguid kui tormide laastamistööd.

Maailma juhtivad teadlased avaldasid mainekas ökoloogiaajakirjas Ecography (impact factor 5.946) võrdleva analüüsi boreaalse ja parasvöötme metsade kohta ning leidsid, et metsade häiringurežiim on globaalses muutumises. Analüüsi eestvedajaks on Austria teadlane Rupert Seidl, kes palus appi 24 mainekat teadlast eri riikidest. Eesti Maaülikoolist osalesid ülevaate koostamisel teadur Floortje Vodde ja metsaökoloogia professor Kalev Jõgiste.

Metsaökosüsteemi häiringuna mõistetakse järsku muutust metsaelustikus, mille põhjustajaks on abiootline või biootiline tegur, selgitas Kalev Jõgiste. "Näitena võib tuua metsatulekahju või metsa kahjustust tugeva tormi tagajärjel." Väga aktuaalne tänasel päeval on meie oma kodumaa looduses kuuse-kooreüraski laiaulatuslikud kahjustusalad, lisas Jõgiste. Häiringuaktiivsus on kõrgem seal, kus muutust põhjustavad tegurid esinevad suurema sagedusega või on nende poolt mõjutatud ala suurem. 

Artiklis otsisid teadlased vastust küsimusele, millist mõju avaldab muutuv kliima metsaloodusele. Kui boreaalse ja parasvöötme metsade häiringud näitasid üldjoonte poolest sarnaseid aktiivsusklasse (põhjusliku teguri järgi on igas kliimavöötmetes võimalik jagada häiringud aktiivsuseklassidesse: madal, keskmine ja kõrge), siis kõrge häiringuaktiivsusega klassi kuuluvate metsaalade osakaal boreaalsetes tingimustes on märgatavalt suurem. See tähendab, et põhjapoolsetel laiuskraadidel on valdavaks häiringuteguriks tuli ja kahjustatud alad

on suuremad ning keerulisema konfiguratsiooniga.
Metsatulekahjude osakaalu suurenemine on uurimuse andmetes näha põuaste ja kõrgema temperatuuriga aastatel, tõdes Jõgiste. "Just metsatulekahjude suuremat esinemissagedust nähakse ühe ohutegurina boreaalsete metsade majandamisel." Erinevate lehekahjurite esinemine boreaalsetes metsades on põhjuseks suure varieeruvusega kahjustuspildi kujunemisel, mis eraldi aktiivsustüübina on ka välja toodud. 

Üheks põhjapanevaks järelduseks on see, et häiringurežiim sõltub kliimast ja peamistest kliimanäitajatest. Sarnane, tugev seotus kliimaga boreaalsetes ja parasvöötme metsades lubab oletada, et muutuv kliima suurendab häiringuaktiivsust mõlema bioomi puhul.
Jõgiste leidis, et muutuva kliima tingimustes on antud analüüsil väga suur tähtsus. "Kliimanäitajate analüüsil on võimalik ennustada, kuidas näiteks temperatuuri tõus või sademete hulk mõjutab häiringute esinemissagedust ja ulatust." See, et kliimasoojenemisel võiks parasvöötme metsade piiri kõrgemale laiuskraadile nihutada, on on professori hinnangul liiga lihtsustatud lähenemine. Kõrgemad temperatuurid kõrgematel laiuskraadidel võivad lisada tulekahjude osakaalu, kui hüdroloogiline regulatsioon ei too kaasa sademetemäära tõusu.

Analüüsiga saab lähemalt tutvuda siin.