Metsandus- ja maaehitusinstituut mälestab head kolleegi, õpetajat, sõpra ja mõttekaaslast emeriitprofessor Ülo Tamme.
Ülo Tamm (24.03.1935 – 09.05.2020) sündis Võrumaal Kanepi vallas. Ta oli üks meie vanemaid metsateadlasi, kelle teadustöö sai alguse juba EPA-s, mille ta lõpetas cum laude 1959. a. Ülo alustas uurimistööd papliga ja tema diplomitööks kujunes „Paplikultuurid ja nende tervislik seisund Valgamaa, Veriora ja Viljandi metsamajandis“, millele järgnes kandidaaditöö „Paplid, nende kultuurid ja haigused Eesti NSV-s” (1965) ja bioloogiakandidaadi kraad. Hiljem sai ta tuntuks haava uurijana ja kaitses doktori kraadi teemal „Perekond Populus L. Eestis: liikide varieerumine, bioloogia ja introduktsioon” (1993). 
Ülo teenistuskäik on lühidalt olnud järgmine: aastail 1959 – 1964 ZBI metsasektori vaneminsener ja aspirant; 1964 – 1965 Tallinna Botaanikaaia dendroloogia ja introduktsiooni sektori vaneminsener; aastatel 1965 – 1969 Metsanduse Teadusliku Uurimise Laboratooriumi nooremteadur, 1969 – 1996 Eesti Metsainstituudi nooremteadur, vanemteadur ja teadussekretär ja metsaselektsiooni labori juhataja. Edasi järgnes juba EMÜ (tolleaegse nimega Eesti Põllumajanduse Akadeemia) periood: ta oli aastail 1996 – 1997 metsaökosüsteemide uurimiskeskuse juhataja; 1998 – 2002 Metsandusliku Uurimisinstituudi ja selle metsabioloogia osakonna juhataja. Samaaegselt oli ta aastatel 1994 – 1998 metsakasvatuse instituudi dotsent ja 1998 – 2003 professor. 
Ülo Tamme publikatsioonidest olulisemad on monograafiad “Paplid Eesti NSV-s” (kaasautor M. Margus), ilmunud 1967, “Eestis kasvavad paplid” (1971) ja 2000. a valminud “Haab Eestis” ning Saksamaa puuliikide entsüklopeedias (Enzyklopädie der Holzgewächse) ilmunud osa haavast (Populus tremula L.) 2001. aastal. Monograafias “Haab Eestis” esitatud seisukohad on aluseks võetud Eesti haavapuistute majandamisel ja neid põhimõtteid rakendatakse nii meie riigi- kui ka erametsades. Lisaks nimetatuile on tal ilmunud arvukalt artikleid koostöös kolleegidega metsaselektsiooni ja -geneetika vallas, metsakasvatuse ning metsabioloogia alal erinevates teadusväljaannetes kodu- ja välismaal. 
Emeriitprofessor Ülo Tamme peetud arvukatest ettekannetest viimaseks jäi 29. märtsil 2018 esinemine Eesti Looduseuurijate Seltsi üldkoosolekul teemal: „Ajalooline ülevaade tööaastatest Eesti metsanduslikes uurimisasutustes“. Tähelepanu vääriv on see, et ta on ainsa metsateadlasena kõigis neis töötanud. 
Tema elu olulisemad sündmused on olnud EPMÜ professoriks valimine 1998. aastal, Metsandusliku Uurimisinstituudi juhtijaks kinnitamine 1998. a ja emeriitprofessoriks valimine 2003. aastal.
Ta on olnud Euroopa metsageneetiliste ressursside programmi EUFORGEN Eesti rahvuslik koordinaator, EPMÜ teadusnõukogu liige, EPMÜ loodusteaduste doktorinõukogu sekretär ja osalenud põllumajandusteaduste ekspertkomisjoni töös aastail 1995 – 2000. Tema pikaaegset tööd on hinnatud Eesti metsanduse 80. aastapäeva medaliga 1998. a ja Valgetähe ordeni V järguga 2001. a. 
Hobidest olulisem on olnud laulmine Tartu Akadeemilises Meeskooris aastail 1954 – 1974 ja alates 1972. aastast asutajaliikmena Eesti Metsatöötajate Meeskooris Forestalia. Aktiivse inimesena on ta tõhusalt osalenud muu kõrval ka Eesti Metsateenijate Ühingu töös.
Ülo Tamme jäävad leinama abikaasa ja pojad peredega, samuti arvukad kunagised kolleegid. Kaasteelised jäävad teda meenutama kui heatahtlikku, väga sõbralikku, abivalmis, energilist ning tegusat inimest.