Eesti Maaülikooli teadlased koostöös Rootsi ja Soome uurijatega töötasid välja uue põlvkonna sekveneerimistehnoloogial põhineva metoodika, mis võimaldab kiirelt ja efektiivselt analüüsida silmaparasiitide geneetilist mitmekesisust kaladel.
Uuringut juhtinud EMÜ vesiviljeluse õppetooli vanemteaduri ja Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professori Anti Vasemägi sõnul on välja töötatud metoodika oluline verstapost, mis aitab paremini mõista imiusside (Trematoda) klassi Diplostomatidae sugukonda kuuluvate silmaparasiitide liikidevahelist ja liigisisest mitmekesisust, nende elutsüklit ja ökoloogiat.”Viimase kümnendi jooksul on uue põlvkonna sekveneerimistehnoloogiad ning geneetilised triipkoodid võetud aktiivselt kasutusele elurikkuse mõistmiseks, kuid siiani polnud vastavat tööriista kalade silmaparasiitide jaoks,” rääkis Vasemägi. Ta lisas, et kui võrrelda väljatöötatud metoodika efektiivsust varasemate analüüsidega, siis ei ole tegemist Zaporožetsi ja Ferrari võrdlusega, pigem oleks sobilikum kasutada jalgratta ja raketi analoogiat. Vasemägi sõnul võimaldab väljatöötatud metoodika põhimõtteliselt ühe uuringu käigus analüüsida rohkem materjali kui kõik varasemad molekulaargeneetilised teadustööd kokku.
Avaldatud töö esimene autor, EMÜ vesiviljeluse õppetooli järeldoktor Kristina Noreikienė selgitas, et uuritud imiussidel on keeruline elutsükkel, mille käigus täiskasvanud isendid paljunevad kalatoiduliste lindude soolestikus ning koos väljaheidetega satuvad parasiidi munad veekogusse. Munadest kooruvad ripsmete abil liikuvad miratsiidid, kes valivad endale järgmiseks vaheperemeheks vees elava teo, näiteks üheks selliseks on meie veekogudes suur mudatigu ehk mudakukk. Tigudest väljutab parasiit suure arvu aktiivselt liikuvaid tserkaare ehk händlasi, kes ujudes peavad kiiresti leidma endale järgmise vaheperemehe - kala. Tungides läbi naha või lõpuseliistakute kala veresoonkonda, jõuab parasiit oma järgmisse vahepeatusesse, milleks on tavaliselt silma lääts või klaaskeha. Raskemalt nakatunud kaladel nõrgeneb oluliselt nägemisvõime ning suureneb tõenäosus langeda lindude saagiks. Kui lind on kala alla neelanud, saab ka parasiidi eluring täis ning kõik algab otsast peale”. 
”Uuringu tulemusena avastasime üllatuslikult tugeva seose ahvena silmaparasiitide arvukuse ja veekogude humiinainete sisalduse vahel," tõdes Noreikienė. Nimelt muudavad humiinained vee tumedaks ning happelisemaks, kuid selline elukeskkond ei sobi enamikule veetigudele. Seega puudub tumedates ja happelistes järvedes üks parasiidi vaheperemeestest ning seetõttu ei esine kaladel sellistes veekogudes Diplostomatidae sugukonda kuuluvaid imiusse. Samas selgeveelistes järvedes, mis pakuvad sobivaid elupaiku veetigudele, on silmaparasiitide arvukus kaladel äärmiselt kõrge.” rääkis Noreikienė. Ta lisas, et paljudes Eesti järvedes on silmaparasiitide poolt nakatunud suur osa kaladest ning sageli võib karplastel silmaparasiite märgata ka palju silmaga kui teraselt kalale otsa vaadata.  
Kuna väliselt on paljud imiusside liigid äärmiselt sarnased, võimaldab molekulaargeneetiliste meetodite kasutamine mõista parasiitide siiani varjatud liigilist mitmekesisust ja nende mõju peremeesorganismile, lisas Vasemägi. Käimas on ka mitmed põnevad jätkuuuringud, mille eesmärgiks on heita valgust peremeesorganismide kaitsemehhanismidele ning parasiidi, peremehe ja keskkonna vahelistele interaktsioonidele. 
Töö tulemusi kirjeldav teadusartikkel on vabalt saadaval ajakirjas Parasites & Vectors ning uuringuid toetas Eesti Teadusagentuur (Mobilitas Pluss MOBJD344 ja PUT PRG852).
Artikkel: Noreikiene K, Ozerov M, Ahmad F, Kõiv T, Kahar S, Gross R, Sepp M, Pellizzone A, Vesterinen EJ,  Kisand V, Vasemägi A (2020) Humic-acid-driven escape from eye parasites revealed by RNA-seq and target-specific metabarcoding. Parasites & Vectors, 13:433. https://doi.org/10.1186/s13071-020-04306-9