Linnu asukohapunkte edastavate saatjatega sookurgede jälgimine on andnud igal aastal linnuteadusele põnevat teavet isendite liikumise ja suremuse kohta. Kui tavapäraselt hinnatakse, et lindude suremus on suurim esimesel eluaastal, siis tuli tänavu suvel tõdeda, et ka juba täiskasvanud, 3. eluaastat käivad sookured on oluliseks saagiks kiskjatele ja kotkastele.

Jõgevamaal sulginud sookure "Aivari" murdis maha kas mõni väikekiskja või kalju- või merikotkas. Valka lähedal Põhja-Lätis vanas lodumetsas sulginud sookure "Hauka 3" murdis aga maha ilves. Ilmselt murdis merikotkas maha ka Põhja-Saaremaal augustis mereranda ööbima tulnud sookure vanalinnu "Loode". Lisaks napsas rebane ühe saatjaga märgistatud noorlinnu Otepää lähistel. Eelmisel aastal murdis ühe lennuvõimelise noore sookure viimase pesapaigas kas ilves, šaakal või hunt, sest linnust olid põhimõtteliselt järgi vaid jalad. Samuti lõppes mullu ühe noore sookure elutee elektriliinides. Arvestades saatjatega märgistatud lindude väikest hulka, on tegemist päris kõrge suremusega.

Vaatamata eelnenule ja linnumeeste jätkuvale suvisele ponnistusele, lahkus sel sügisel Eestist rändele 14 saatjatega sookurge, vanim neist 2016. aastal Vooremaal koorunud lind. Esmakordselt kogu Euroopas on sel aastal võimalik jälgida ühe kurepere kõikide liikmete liikumisi. Nimelt õnnestus kure-uurijatel sel suvel püüda ja märgistada saatjatega Ahjal nii teine pesitsev vanalind (tema partner märgistati 2019. aastal) kui ka mõlemad pojad.

Sookurgedele (ja mitte ainult!) soodne "rändeaken" hakkas kujunema 16. septembril, mil lõunast puhunud tuul hakkas pöörduma loodesse ning tugevnes. Sookurgede esimene suurem rändestart leidiski aset vahemikus 17.–19. september. Esimesel päeval oli loodetuul õige tugev (rannikul üle 20 m/sek) ning selle kasutasid ära kaks vanalindu. Neist üks, 2019. aastal koorunud "Vilja", suutis soodsa tuule maksimaalselt ära kasutada ja jõudis järgmise päeva õhtul, peale 1300 km läbimist, Ungarisse Hortobagy rahvusparki.

18. septembril startis juba mõõdukamas loodetuules kolmas vanalind ning 19. septembril, mil kõrgrõhuhari oli stabiliseerunud ja puhus mõnus loodetuul umbes 4 m/sek, startis neljaliikmeline Ahja sookurepere ja veel kaks sookureperet, kus saatjat kannab vaid üks poeg. Leedus suvitanud sookurg "Ahja 6" startis sealt rändele 29. septembril puhunud idatuulega. Kaks viimast kureperet lahkusid Eestist 1. ja 10 oktoobril kõrgrõhkkonna tingimustes, kuid suhteliselt vaikne (1-2 m/sek) tuul puhus nüüd vastavalt ida- ja lõunakaartest. Kuus märgistatud sookurge on tänaseks jõudnud Ungarisse. 

Sel aastal on oluliseks Eesti sookurgede peatusalaks kujunenud Poola, mille lääneosas peatuvad hetkel nii Ahja sookurepere kui ka Pikareinu, Elistvere ja Lootvina küla sookurepered. Lisaks on Poola kirdeosas veetnud kogu oma suve ja sügise Juula küla sookurg "Soits 1", kes pole oma sügisrännet veel alustanudki. Poola esilekerkimine peatuskohana mõjutas septembri lõpus Leedust ja Valgevenest startinud lindude lendu toetanud tugev (10-15 m/sek) idakaarte tuul, mis kandis linnud Poola.

Lähiajal peaks ilmnema, millise otsuse võtab vastu Poola lääneossa jõudnus Ahja sookurepere, kes seni on talvitunud Etioopias. Kas lastakse ennast juhtida Lääne-Euroopasse või suunduvad nemadki Ungarisse, mida nad on ennemgi kasutanud oma sügisrändel kaugele Aafrikasse.

Lisainfo: Ivar Ojaste, tel: +372 5215 151