10. detsembril 2020. aastal lahkus meie hulgast agrokeemik kauaaegne EPA õppejõud Endel Turbas.

Endel Turbas sündis 13. veebruaril 1929 Mulgimaal tolleaegses Abja vallas talupidajate pere teise lapsena. Isa surma tõttu jäi talutööde tegemine juba varakult Endli õlgadele. Majanduslikele raskustele vaatamata astus ta pärast Abja keskkooli lõpetamist 1947. aastal Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonda, 1951. aastast jätkusid õpingud vastloodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonnas. Endel lõpetas kiitusega EPA esimese lennu õpetatud agronoomina.

Endel Turbas osutus professor Osvald Halliku soosikuks ning esimeseks töökohaks sai tal EPA mullateaduse ja agrokeemia kateeder, kus Endel töötas kuni pensionile jäämiseni aastal 1990. Kateedris töötamisel läbis Endel kogu ametiredeli tehnik-agrokeemikust kuni dotsendini. Õppejõu tööga alustas ta 1953. aastal. 1958 – 1961. aastani oli ta aspirandiks. Pärast kandidaadi dissertatsiooni edukat kaitsmist happeliste muldade lupjamise alal edutati Endel 1964. aastal vanemõpetajaks. Aasta hiljem dotsendi kohusetäitjaks ja 1966. aastal dotsendiks. Dotsendina õpetas Endel agrokeemiat ligi 25 aasta jooksul. Endel oli tasakaalukas täpsust ja korda nõudev õiglane õppejõud.

Pärast professor Osvald Halliku surma tuli Endel Turbasel 1964. aastal üle võtta oma õpetaja ootamatult katkenud õppe- ja teadustöö. Happeliste muldade lupjamine ja korduslupjamine jäi Endli teadustöö põhisuunaks kuni pensionile siirdumiseni. Erialast täiendõpet sai Endel Moskvas Timirjazevi nimelises Põllumajanduse Akadeemias kahel korral aastatel 1968 ja 1987. Mullateaduse ja agrokeemia kateedris kujundas Endel kiiresti välja toimeka muldade lupjamise alase töörühma, kellest said nimekad teadlased ja õppejõud. Neist on tänaseks kahjuks juba manalateele läinud Valter Hiis, Paul Kuldkepp ja Ervi Lauk.

Endel oli üleliidulise muldade lupjamise alase koordineerimise nõukogu, NSVL Lääne osakonna maaviljeluse, mullateaduse ja agrokeemia sektsiooni liige. Ta osales üleliidulise väetuskatsete võrgu uurimistöös. Eestis oli ta ENSV põllumajandusministeeriumi teaduslik-tehnilise nõukogu maaviljeluse, agrotehnika, agrokeemia ja sordiaretuse uurimistöö koordineerimiskomisjoni ning söötade analüüsi metoodika vabariikliku koordineerimiskomisjoni liige.

Eesti Vabariigi taastamisel jäid happeliste muldade lupjamise küsimused unustusehõlma. Viimastel aastatel on need probleemid taas päevakorrale kerkinud, sest lupjamise mõju kestus on ju ainult viis kuni seitse aastat. Tegelema on hakatud ka tülikalt tolmava ja raskesti doseeritava tolmpõlevkivituha granuleerimise võimaluste selgitamisega – selle probleemiga tegeles Endel juba aastakümneid tagasi.

Endel oli ka viljakas kirjamees. Ta on avaldanud üle 300 trükise. Teiste seas oli ta raamatute-õppevahendite Agrokeemia laboratoorne praktikum, Agrokeemia alused, Lupjamisalase uurimistöö tulemused ja soovitused muldade korduslupjamiseks, Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat kaasautoriks. Ta oli mitmete EPA teaduslike tööde kogumike toimetaja, kirjutas hulgaliselt ENE ja EE artikleid, oli aktiivne Postimehe arvamuslugude kirjutaja ning ühe viimase aja suurema tööna kogus ta kokku Lõuna-Eesti piirkonna põllumajanduse edendajate elulood.

Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi liige oli Endel 1990. aastast, samal ajal jäi ta ka tervislikel põhjustel pensionile. Eesti Maaülikooli emeriitdotsent oli ta 2008. aastast. Nooruslikku särtsu aitas tal aastakümnete jooksul sees hoida osalemine EPA Meeste Turnimise Seltsis. Kodutalu taastamist ei võtnud Endel enam ette, sest selle tagastamise ajaks oli ta juba liialt eakas. Hobiaednikuna tegutses ta Eerikal peenramaal siiski kuni viimase ajani.

Kolleegid ja paljud õpilased jäävad mälestama suurepärast õppejõudu, teadlast ja kirjameest Endlit. Olgu Eestimaa muld sulle kerge.

Mullateaduse õppetooli nimel Endli õpilane Enn Leedu