Eesti Maaülikooli teadlaste juhitud uuringu tulemusel selgus, et Eestis laialt levinud lõhilaste parasiit - limaeoslane Tetracapsuloides bryosalmonae - on forellile oluliselt ohtlikum kui lõhele. Eriti kehvalt käib forelli käsi soojadel suvedel kui vohava neeruhaiguse (ingl. k. Proliferative Kidney Disease) tagajärjel võib suur osa forelli järelkasvust hukkuda.

"Ohtlik limaeoslane nakatab kõiki Eesti looduslikke lõhilasi, kuid siiani polnud teada kas parasiidi mõju ja haiguse kulg on forellil ja lõhel sarnane," selgitas värske teadusartikli esimene autor, EMÜ vesiviljeluse õppetooli doktorant Magnus Lauringson. Uuringu tulemusel selgus, et forell on vohava neeruhaiguse suhtes märksa vastuvõtlikum kui lõhe.

Lauringsoni kinnitusel on veetemperatuuril oluline roll haiguse väljakujunemisel. Jahedaveelistes ja vähese toitelisusega jõgedes ei põhjusta parasiit kummalegi peremeesorganismile olulisi vaegusi. Samas kõrgema veetemperatuuriga toitaineterikkamates veekogudes põhjustab parasiit forelli noorjärkudel kehvveresust, neeru mitmekordset suurenemist ning osmootse tasakaalu häired.

Parasiidiga nakatub ka lõhe, kuid haiguse kulg on sellel liigil märksa leebem, kuigi parasiidi arvukuses kasvuperioodi lõpuks kahe liigi vahel erinevusi ei esine. "Seega võib öelda, et lõhe on limaeoslase suhtes palju tolerantsem kui forell ning seetõttu ka kliima soojenemise suhtes vähemtundlik liik," lisas Lauringson.

Uuringut juhtinud EMÜ vesiviljeluse õppetooli vanemteaduri ja Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professori Anti Vasemägi sõnul on avaldatud töö üks esimesi sellelaadseid kogu maailmas, mille käigus kirjeldatakse süstemaatiliselt parasiidi arvukuse ja neeruhaiguse ajalist dünaamikat mitmel kalaliigil looduslikus keskkonnas. Ta lisas, et mida kõrgem on suvine veetemperatuur, seda hullemad on neeruhaiguse tagajärjed.

"Üheks oluliseimaks neeruhaigust soodustavaks teguriks Eestis on paisud, kuna just paisjärvedes toimub suvekuudel intensiivsem pinnaveekihi soojenemine ning aurumine kui varjutatud jõesängis," rääkis Vasemägi. Samuti on tegemist toitainete reservuaariga, mis annab oma panuse veekogude eutrofeerumisele, mis omakorda soodustab neeruhaiguse teket, lisas ta. "PKD ja paisude olulist koosmõju illustreerib samuti ilmekalt see, et kõige tõsisemad neeruhaiguse sümptomid esinevad reeglina just nendes jõgedes, mis on tõkestatud suurte paisudega," rääkis Vasemägi. 

Magnus Lauringson tõdes, et soe vesi on küll inimesele mõnus suplemiseks, kuid lõhilastele tuleks siiski alles jätta nende jahedaveelised elupaigad. "Keeruline on muuta kliima soojenemise globaalseid trende, kuid kindlasti on võimalik leevendada minevikus tehtud vigu ja suurendada ökosüsteemide vastupidavust tuleviku kliimamuutustele. Sellisteks tänuväärseteks tegevusteks on näiteks paisude eemaldamine, jõgede ja ojade puhvertsoonide kaitse ja elupaikade taastamine," rõhutas Magnus Lauringson.

Uurimus on osa Magnus Lauringsoni doktoritööst Eesti Maaülikoolis. Artikkel nimega "Climate change‐driven disease in sympatric hosts: Temporal dynamics of parasite burden and proliferative kidney disease in wild brown trout and Atlantic salmon" ilmus käesoleva aasta 11. jaanuaril ajakirjas Journal of Fish Diseases.