11. juunil kaitseb Eesti Maaülikooli doktorant Marika Kose filosoofiadoktori väitekirja teemal "Rannaniidud: säilimine, taastamine ja taastumine. Coastal meadows: maintenance, restoration and recovery". Töös uuriti ligi 20-aastase rannaniitude praktilise taastamise tulemusi ning taastamistegevuste ja taastumise hindamist.

Poollooduslike koosluste taastamine on Eesti looduskaitses suhteliselt uudne tegevus, mille kogemust on riigis vaid 20 aasta jagu. Kuigi taastamismeetmeid on kogu protsessi vältel juurutatud ja täiendatud, siis taastamise edukuse ja taastumise hindamise meetodid on teadlase sõnul siiani ebapiisavad. Üks põhjusi võib olla see, et Eesti rannaniitude taimekooslused on Eesti eri piirkondades väga varieeruvad ning see muudab ühtsete ja heade indikaatorite leidmise raskeks. Muutunud keskkonnatingimused on sageli viinud ka rannaniitude soostumiseni ja massiivsete roostike pealetungini, millest taastumine võib soovitud rannaniidutaimestiku arendamise asemel viia hoopis tarna- või muude koosluste tekkeni.

Doktoritöös jõuti järelduseni, et rannaniitude taimkatte taastumine vohavast pilliroost ja võsast võib võtta aega aastakümneid. Parimal juhul võib taimkate uuritud aladel taastuda ja muutuda sarnaseks pikka aega kasutuses olevate niitudega 15 aasta jooksul. See aeg ei ole kindlasti piisav niiskemate ja pikka aega kasutamata rannaniitudele. Rannaniitude taastamise eesmärkide seadmisel on vajalik arvestada ka taimkatte taastamise ja taastumise protsesse ning ainult sihtliikidele keskendumise asemel peab arvestama ja toetama kogu elurikkust ning ökosüsteemiteenuseid.

Taastamistegevuste ja taastumise selgeks hindamiseks on vajalik pikaajaline seireplaan, mis tuleb lükata käima koos taastamistegevustega. Kuigi rannaniitude ökoloogilise taastamise ja hooldamise jaoks on soovitatav karjatamine, mis on sobivaim viis toetamaks kaitsealuste lindude populatsioone, on kõrgekasvulistele püsikutele sobivaim just niitmine. Kui aga eelmainitud karjatamist soovitakse kasutada looduskaitsemeetmena, on vajalik reguleerida karjatamiskoormusi või rakendada sobivaid karjatamismustreid, et toetada ka erinevate kaitsealuste taimeliikide püsimist.

Doktoritöö juhendajad on dr. Karin Kauer ja dr. Kadri Tali ning oponent prof. Christopher Joyce (University of Brighton).

Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.

Lisainfo: Marika Kose, marika.kose@emu.ee