Kuigi üldjoontes karud praegu magavad, on nendega kohtumine maapiirkondades üha sagenenud. Uurisime ulukibioloogia dotsendilt Tiit Randveerelt, mis sellise muutuse on põhjustanud. Teadlase hinnangul on sellise olukorra taga karude järsult kasvanud arvukus, intensiivne metsaraie ning jahipidamine.

Kui varasemalt võis karu näha vaid pühendunud jahi- või loodusmees, siis viimastel aastatel on olukord järsult muutunud. Sageli võib kuulda metsaservas uitavatest või üle tee jalutavatest karudest, harvemad on olukorrad, kus karu suisa linna satub, nagu mullu Haaberstis. Karu märkamine ei tähenda üldjuhul ohtu, kuid turvatunde pärast oleks ehk mõistlik selgitada, kuidas mesikäpp üldsegi inimese ligidusse satub.

Eesti aladel elav pruunkaru (Ursus arctos) on elanud aastasadu küllaltki sarnase mustri järgi. Talve üle elamiseks kogub karu endale suure rasvavaru ning otsib siis endale taliuinakuks sobiva paiga – mõne maha langenud puu juurestiku, tiheda kuusiku, õõnsaks tehtud sipelgapesa või karu enda poolt maa sisse kaevatud õõnsuse. Kui unepaik tundub karule ohutu, jääbki ta sageli sinnasamma aprillini magama, tiined emasloomad sünnitavad uinaku jooksul ka pojad.

Olukord muutub, kui karu uni saab häiritud – olgu tegemist kas metsaraiest tingitud lärmi ja stressiga või jahipidamisel karu häirivate inimeste või koertega. Ärganud karu on mõistagi tusane, et tema und häiriti, kuid see ei tähenda, et ta ebatavaliselt verejanuliseks muutub. Pigem püüab karu ennast elementaarsete ohtude eest (nagu müra ja jahikoerad) kaitsta ning siis endale uus unepaik leida. Kuigi pehmemad talved võivad mõjutada karude magama jäämise ajastust, ei ole tänavusele talvele omane sage pluss- ja miinuskraadide vaheldumine karule liiga suureks probleemiks. Üldiselt püüab mesikäpp teha endale aseme ikka sinna, kus lumest sulav vesi teda külmetama ei pääse.

Mis juhtub, kui karu ikkagi ärkab?

Keset talve ärganud karu ei ole tegelikult midagi erakordset. Seda võib juhtuda looduses ka inimesest sõltumata. Tähelepanuväärne on aga see, et üles ärganuna otsib karu uue pesapaiga ning inimese moel ta niisama „külge ei pööra.“ Traagiline on olukord muidugi poeginud emaskaru ärkamisel, kes ei tunne keset talve ärgates oma (veel üldsegi mitte karusid meenutavaid) poegi ära ning lahkub nende juurest, mis tähendab toidupuudust ja peatset hukku kaitsetutele karupoegadele.

Miks karusid varasemast rohkem on?

Üks põhjus, mis karude arvukuse kiiret kasvu soodustab ja miks karuga kohtumine üha sageneb, on kindlasti Aafrika seakatk. Kevade saabudes tähendavad lume alt välja sulanud searaiped ärganud karudele rikkalikult kaetud toidulauda ning hoolimata territoriaalsest konkurentsist jäävad kõik ellu. Nii elabki tänaseks Eestis hinnanguliselt umbes tuhatkond karu, mida on rohkem kui kunagi varem enam kui saja aasta jooksul.

Kuna aga karud oma territooriumil uustulnukaid ei salli, surutaksegi noored loomad parimatest elupaikadest välja ning nõnda tulevadki mõmmikud õnne otsima põllumaadele, küladesse ja inimese lähedusse – seda enam, et inimasustus  on üha enam laienemas loomade põlistele elualadele.

Kuidas end karude vastu kaitsta?

Kui oma elamine justnimelt sellisesse keskkonda luua, siis tuleb meeles pidada, et karud on nutikad loomad ja otsivad toitu sealt, kus seda on kõige lihtsam kätte saada. Koduaia õunapuud, mesitarud, võib-olla isegi prügikastid võivad olla inimese kurjemat poolt veel mitte tundvale karunoorukile ahvatlevad.

Kui aga inimene peaks tõepoolest karuga kohtuma, tuleb jääda rahulikuks. Suurim potentsiaalne oht on sattuda emakaru ja ta poegade vahele ning sellist olukorda peab igal juhul vältima või siis koheselt selg ees eemale astuma. Mõistlik ei ole jääda seisma ja silmitsema. Ka ei tasu karu eest ära joosta, sest selline käitumine võib vallandada karus kiskjainstinkti. Tasub teada, et Eestis ja lähiriikides pole olnud juhtumeid, kus karu võtaks inimest kui saaklooma. Seega – pigem liigu karust vaikselt eemale, mõistes, et tema pelgab sind samamoodi kui sina teda. Nii lahkute sõpradena.