7. aprillil kaitseb Eesti Maaülikooli doktorant Vahur Rooni​ filosoofiadoktori väitekirja teemal "Lignotselluloossetest jäätmetest vedela biokütuse tootmiseks kemikaalivaba eeltöötlusmeetodi väljatöötamine ja optimeerimine. Development and optimization of a reagent-free pretreatment method for the production of liquid biofuels from lignocellulosic waste." 

Energia tarbimine ja nõudlus suureneb maailmas iga-aastaselt. 2018. aastal oli ülemaailmse energiatarbimise jaotus järgnev: 51% soojusenergia, 17% elektrienergia ja 32% transpordisektor. Kui soojus- ja elektrienergia tootmiseks on olemas mitmeid jätkusuutlikke „rohelisi“ alternatiive asendamaks fossiilsete ressursside osakaalu, siis transpordisektori puhul need suurel määral puuduvad.

Praegusel hetkel kasutatakse fossiilset päritolu mootorikütuste osakaalu vähendamiseks enamasti esimese põlvkonna biokütuseid, mis on toodetud suhkru-, tärklise- või õlirikastest toidukultuuridest. Vältimaks toiduainete ja mootorikütuste omavahelist konkurentsi nähakse enim potentsiaali teise põlvkonna biokütustes nagu näiteks bioetanool, mille tootmisel kasutatakse toormeks erinevaid taimseid (lignotselluloosseid) jääkmaterjale.

Toota on võimalik nii bioetanooli, biodiislikütust kui ka näiteks sünteesgaasi, kuid võrreldes esimese põlvkonnaga on tootmine toorme iseärasustest tingituna märksa keerukam ning vajab suuremat energeetilist sisendit. Lignotselluloossest biomassist bioetanooli tootmine nõuab toorme eeltöötlemist, hüdrolüüsimist, kääritamist ning destilleerimist. Kõige olulisem protsess kogu bioetanooli tootmisahelas on eeltöötlus. Mida efektiivsem on eeltöötlus, seda kõrgemaid suhkrute ja etanooli saagiseid on võimalik saavutada.

Saavutamaks kõrgeimaid võimalikke saagiseid uuriti antud doktoritöö raames erinevaid eeltöötlusmeetodeid, tagamaks maksimaalne rakustruktuuri lõhkumine kemikaalivabalt minimaalse energeetilise sisendiga, eesmärgiga suurendada teise põlvkonna bioetanooli kui alternatiivse mootorikütuse konkurentsivõimet. Uuriti nii külmutamiste kui potentsiaale nullenergeetilise sisendiga eeltöötlusmeetodit põhjamaisesse kliimasse, samuti plahvatusliku rõhulangetuse meetodit, selgitamaks välja optimaalseimad eeltöötlusprotsessi parameetrid.

Doktoritöö juhendaja on professor Timo Kikas, oponent on kaasprofessor Abrar Inayat (University of Sharjah, Araabia Ühendemiraadid). Avalik kaitsmine toimub Tartus Kreutzwaldi tn 56 (Tehnikamaja) ruumis B136, kell 12 algavat kaitsmist saab vaadata Zoomi keskkonnas SIIN. Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.