10. juunil tuleb Eesti Maaülikoolis kaitsmisele doktoritöö, mis keskendub Iraani pealinna Teherani parkidele ja rohealadele. Selgub, et Teherani parkide ja teiste rohealade jaotumuses puudub järjepidevus​. 

Fariba Bahrini kirjutab oma kaitsmisele tulevas doktoritöös „Linnaparkide kasutusmustrid, ruumiline ligipääsetavus ja kasutajaeelistused Iraani pealinnas Teheranis. Pattern of urban park use, spatial accessibility and preferences of urban park users in Tehran, Iran," et külastajad eelistavad tänapäevaseid parke traditsioonilistele. Iraani pealinn Teheran vaevleb paljude sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide käes. Kõige olulisem neist on kehv linnaplaneerimine, mis on viinud linna ulatusliku laialivalgumiseni. Linna rohealade ja veekogude ning eelkõige parkide hulk ei ole suutnud sammu pidada elamuarenduse ja sisserändest tulenenud asustustiheduse kasvuga.

Kuna parke peetakse järjest enam linnaruumi eluliselt tähtsaks osaks, mis on mitmes mõttes kasulikud (näiteks linnaelanike tervise, heaolu ja elukvaliteedi jaoks), siis on aeg see teema tõsisemalt käsile võtta. Kogu linna haarava parkide esindusliku valimi põhjal viidi läbi parkide jaotust puudutavate aspektide, kasutusmustrite, parkide kvaliteedi ja kasutajaeelistuste uuringud. Andmeid koguti linna- ja kohahindamise, kasutajavaatluste ja küsimustiku kaudu.

Uuringust selgus, et parkide või teiste rohealade jaotumuses puudub järjepidevus ning selge seaduspära linna elamustruktuuride ja ka selle vahel, kas tegu on paremal või halvemal järjel linnaosaga. Samuti leiti, et linnaparkide kasutusmustrid ja nende suhe kvaliteediteguritega sõltuvad üksteisest ning toimivad koos, mistõttu peaksid kõik need kriteeriumid olema kooskõlas tulevaste kasutajate vajadustega. See tähendab, et kavandamisel peaks keskenduma kõige olulisematele kriteeriumitele, et parandada kohalike elanike elukvaliteeti.

Uuringu tulemustest selgus ka, et puhkamisvõimalused, ligipääsetavus ja kultuur on kolm olulist tegurit, mis annavad panuse külastajate rahulolusse kahte tüüpi parkide (ajalooliste ehk traditsiooniliste ja tänapäevaste) puhul. Tulemuste järgi eelistatakse tänapäevaseid parke traditsioonilistele. Üldine ülevaade olukorrast tõi ilmsiks ka mitu ruumikasutusõigluse ning eelkõige soolise võrdõiguslikkusega seotud probleemkohta – naistele on seatud teatud piirangud, mis ei luba neil parke meestega võrdselt kasutada. Seetõttu on soovitatav pöörata planeerimisel esmalt rohkem tähelepanu rohealade võrdsele kasutusõigusele. Samuti tuleb hoolikalt läbi mõelda inimeste vajadused Teherani parkides. Tulemused annavad suunised edasisteks uuringuteks, et mõista Teherani pargikasutajate vajadusi ja peaksid aitama pargiplaneerijatel määrata kindlaks tulevaste planeeringute prioriteedid.

Fariba Bahrini kaitseb filosoofiadoktori väitekirja 10. juunil kell 16.15 videosilla vahendusel SIIN. Doktoritöö juhendaja on professor Simon Bell ja oponent professor Meryem Atik (Akdenizi Ülikool, Türgi). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.