10. jaanuaril tuleb Eesti Maaülikoolis kaitsmisele doktoritöö, mis keskendub mändide okkaid kahjustava seenhaiguse pruunvöötaudi tekitajale. 

Marili Vesteri kaitsmisele tulevast doktoritööst "Invasiivse pagogeeni Lecanosticta acicola geneetiline mitmekesisus, päritolu ja uued peremeestaimed Põhja-Euroopas. Genetic diversity, origin, and new hosts of the invasive pathogen Lecanosticta acicola in northern Europe" selgub, et patogeen Lecanosticta acicola võib lisaks männi perekonna liikidele nakatada ka teisi okaspuid männiliste sugukonnas. 

Invasiivne patogeen Lecanosticta acicola on mändide (Pinus spp.) okkaid kahjustava seenhaiguse pruunvöötaud tekitaja. Nakatunud okkad varisevad enneaegselt, mis põhjustab puude juurdekasvu aeglustumist ja võib ulatuslikuma kahjustuse tagajärjel viia puude hukkumiseni. Lecanosticta acicola pärineb Põhja-Ameerikast, kuid möödunud sajandil levis patogeen inimtegevuse tulemusel ka Euroopasse ja Aasiasse.

Esmalt leiti seent Lõuna- ja Kesk-Euroopast, käesoleval sajandil on pruunvöötaudi levikuala hüppeliselt laienenud, eriti just põhja poole ning seent esineb nüüdseks ka Balti riikides ja Lõuna-Rootsis. Haiguse tõttu on Põhja-Euroopas kannatanud peamiselt eksoot-männiliigid, kuid nüüdseks on nakatunud ka looduslik harilik mänd (P. sylvestris). Seni on kahju harilikule männile olnud tagasihoidlik ja nakatunud on vaid haigete mägimändide (P. mugo) läheduses kasvavad puud. Lisaks Põhja-Euroopale laieneb L. acicola levikuala ka Lääne-Aasia suunal.

Doktoritöös dokumenteeriti patogeeni esmaleiud Türgis ja Gruusias. Türgis tuvastati pruunvöötaudi nakkus ka Liibanoni seedril (Cedrus libani), mis on esmakordne kinnitus, et L. acicola võib nakatada ka teisi okaspuid männiliste sugukonnas lisaks männi perekonna liikidele. Lecanosticta acicola identseid geneetilisi tüvesid tuvastati selliste vahemaade tagant, mida seen looduslikult levida ei suudaks, näiteks eri kontinentidel asuvast Kanadast ja Saksamaalt, kuid niisamuti erinevatest Euroopa riikidest.

Molekulaargeneetilised uuringud tõestasid, et pruunvöötaudi tekitaja on levinud Põhja-Euroopasse valdavalt Kesk-Euroopast ja mitte otse kodumaalt, s.o Ameerikast. Seene Põhja-Euroopa populatsioonides tuvastati seni arvatust suurem geneetiline mitmekesisus, mis on tõenäoliselt põhjustatud patogeeni mitmest eraldiseisvast introduktsioonist erinevatest lähtepopulatsioonidest.

Kuigi Põhja-Euroopas esinevad patogeeni mõlemad paarumistüübid ja ilmselt toimub siin ka seene suguline paljunemine, siis domineerib seene suguta paljunemine. Tuginedes seene senisele levikule ja seda toetavatele kliimamuutustele võib eeldada, et jätkub L. acicola levikuala edasine laienemine Euroopas, sealhulgas põhjasuunal.

Oluline on vältida patogeeni populatsioonide geneetilise mitmekesisuse suurenemist, mis võib juhtuda näiteks nakatunud istutusmaterjaliga seene uute geneetiliste tüvede sissetoomisel. See looks võimaluse kohalikele kliimatingimustele enamsobivate või senisest virulentsemate patogeeni tüvede tekkeks ja levikuks ning kahjustuse riski edasiseks suurenemiseks Põhja-Euroopa metsades.

Marili Vester kaitseb filosoofiadoktori väitekirja 10. jaanuaril kell 10 Fr. R. Kreutzwaldi 5 ruumis 2A1 (Metsamaja nõukogu saal). Doktoritöö juhendaja on professor Rein Drenkhan ja oponent Dr. Michael M. Müller (Natural Resources Institute Finland). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.