Vahepealse koroonapiirangute ajastu järel taas maaülikooli külastanud John A. Stanturf, kes on praeguseks Ameerika Ühendriikide metsateenistuse vanemteaduri ametikohalt pensioneerunud, rääkis Metsamajas peetud loengus, et säästlik metsandus on oluline looduslähedane võimalus seista vastu kliimamuutustele. Teaduspõhine metsandus üksnes leevendab kliimaprobleeme, kuid ei suuda neid lõplikult lahendada.

2011. aastal Eesti Maaülikooli audoktoriks valitud ja praegu maaülikooli külalisprofessorina töötav John A. Stanturf oli Mississipi ja Auburni ülikooli professor. Pensionipõlves ei ole teadlane jäänud aga loorberitele puhkama, vaid tegutseb erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja jagab eskpertnõu kõikjal maailmas. Ta tutuvustas lühidalt oma viimase aja tööd Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Stanturf oli vahepealse veebikohtumiste ajastu järel taas Eestis olemise üle siiralt rõõmus. Metsanduse ja inseneeria instituudi direktor Marek Metslaid avaldas samuti heameelt väärika külalise taaskordse visiidi üle ning kinnitas, et maaülikooli ja professor Stanturfi sisukas koostöö on kestnud oluliselt kauem kui aastast 2011, mil teadlane valiti audoktoriks.

Oma loengus märkis Stanturf, et inimkonna kasv, millega kaasneb üha suurem ressursside kasutamine, on loodusele negatiivselt mõjunud. "Ma sündisin aastal 1948. Sellest ajast kuni tänaseni on Maa inimkond kasvanud kolm korda," nentis ta. Paratamatult on surve loodusele suurem just neis piirkondades, kus inimesi on sündinud rohkem. Kui Põhja-Ameerikas ja Euroopas ei ole liigirikkus viimase sajandi vältel nii palju vähenenud, siis Maa teistes piirkondades on toimunud massiline liigirikkuse kadu.

Toidujulgeolek, reostus ja teised probleemid kaasnevad koos inimkonna suurenemisega tõusvas tempos. "Üha rohkem peame teadlikult mõtlema, kuidas inimtegevuse mõjusid leevendada," tõdes ta. Näidetena pakkus ta rannikualade taastamist ja ehitamise vältimist potentsiaalsetesse üleujutuspiirkondadesse. "Linnadesse tuleb planeerida rohe- ja sinialad." Metsaga kaetud territooriumi tuleks kliima huvides suurendada, kuid seda tuleb teha hoolikalt, et vältida kokkupõrkeid põllumajanduse ja toiduga kindlustatusega, tõdes Stanturf.

Metsa tuleb tema sõnul majandada, et suurendada süsiniku talletamist pikaealistesse puittoodetesse. "Vähendada tuleb ka kasvuhoonegaaside tekkimist ning üritada asendada suure süsiniku jalajäljega betoon ja teras puiduga." Mõiste Climat Smart Forestry ei tähenda samas üksnes keskendumist süsniku sidumisele, vaid ka liigirikkuse säilitamisele. "Selleks tuleb väärtuslikumad metsad jätta elupaikadeks kaitse alla ja seda on Eestis ka väga palju tehtud," sõnas ta.

Nõudlus puidu järele kasvab, näiteks Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel kasvab aastatel 2020-2027 nõudlus bioenergia järele vähemalt 20 protsenti. Nõudlust põhjustab ehitussektor, sest kasvav inimkond vajab elamiseks kodu, ning uute kasutusviiside tõttu, näiteks läbipaistva puidu kasutamine klaasi asemel. Metsandussektor püüab nõudlusele vastu tulles valida tulevase kliimaga kohanenud puuliike ja tõsta metsade tootlikkust. Mullatüübile vastavalt valitakse puuliike, mis sellel kõige paremini kasvavad. Samuti istutatakse geneetiliselt kohanenud taimi. Selle tulemuseks on puude kiirem kasv, rohkem puitu ja rohkem seotud süsinikku.

Kliimasõbralik tulevik on bio- ja ringmajandus, rõhutas Stanturf. "Teaduspõhine säästlik metsandus on eetiline ja efektiivne meede süsinikuheite mõjude leevendamiseks, kahjuks ei suuda metsandus lahendada siiski kõiki kliimaprobleeme. Kuid metsandus on oluline panustaja kliimaga kohandatud tulevikku."