Mainekas teadusajakirjas Nature Communications ilmus artikkel „Globally invariant metabolism but density-diversity mismatch in springtails,“ mille koostamisse panustasid ka Eesti Maaülikooli teadlased. 

Artikli üks autoritest oli Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mullateaduse õppetooli teadur Annely Kuu, artikli ilmumisse andis panuse ka emeriitprofessor Mari Ivask.

Kuigi tänaseks on kogutud rohkelt andmeid mikroorganismide, mikro- ja makrofauna bioloogilise jaotuse kohta, esineb kriitiline lünk mulla mesofauna globaalses jaotuses. Praeguste teadmiste kohaselt on hooghännalised eriti arvukad ja mitmekesised parasvöötme okasmetsades, kuid vähem arvukad polaaraladel.

Uuringu eesmärk oli hinnata hooghännaliste mitmekesisuse globaalse jaotuse vastavust maapealsele elustikule, testida kliima ja inimtegevuse mõju hooghännaliste koosluste erinevatele mõõdikutele ja kvantifitseerida hooghännaliste globaalne biomass kui osa globaalsest süsinikuvarust.

Artikli jaoks vajalik andmebaas saadi GlobalCollembola algatusel ja lõplik andmekogu sisaldas 2470 erinevat prooviala kokku 43 601 hooghännalise prooviga. Andmed saadi kõigilt mandritelt.

Uuringus võeti laialdaselt proove tundras, mille koosluste suur liigirikkus (tihedus 12 eraldiseisvas proovivõtukohas >1 miljonit isendit ruutmeetri kohta) viitab hooghännaliste pikale evolutsiooniloole külmas kliimas. See on kõige suurema taksonoomilise esindatusega maismaa lülijalgsete grupp Arktikas ja Antarktikas. Sesoonsetel kliimamuutustel on kriitiline mõju hooghännaliste aktiivsusele, seega mulla ökosüsteemi toimimine sõltub suuresti aastaajast. Tundra mullastik sisaldab suurt osa kogu maa biosfääri mullastiku orgaanilisest ainest ja mikroobide biomassist.

Kuna kliima soojenemine muudab tundra süsinikuringet, võib hooghännaliste pikem aktiivsusperiood kiirendada süsiniku vabanemist polaaralade atmosfääris. Põllumajanduse ja inimasustuse ilmset mõju hooghännaliste kooslustele globaalsel skaalal uuringus ei tuvastatud. Põllumajandusel leiti olevat marginaalselt positiivne mõju biomassile, kuid negatiivne mõju liigirikkusele, kuigi nende trendide statistiline olulisus esines vaid mõnes mudeli iteratsioonis.

Üldiselt annab liigirikkuse negatiivne trend inimtegevusega muudetud aladel alust arvata, et intensiivne maakasutus võib vähendada hooghännaliste mitmekesisust. Ainus hooghännaliste tiheduse ja kohaliku liigirikkuse positiivse seosega olev muutuja oli taimne biomass, mis kinnitab tihedat seost hooghännaliste koosluste ja taimestiku vahel. Prognoositi suuremat kohalikku liigirikkust soojas, happelises suure orgaanilise süsinikuvaruga metsade mullas.

Georuumilise ekstrapoleerimise alusel on hooghännaliste mitmekesisus suurim troopilistel aladel ning teatud Põhja- Ameerika ja Euraasia boreaalsetes metsades. Polaaraladel ja teatud inimasustuse piirkonnas arvukalt esinevate hooghännaliste kaks peamist globaalsete muutustega seotud probleemi on polaaralade soojenemine ning parasvöötme ja troopiliste alade maakasutusest ja linnastumist tingitud muutused. Kuigi hooghännaliste globaalne arvukus ja biomass võivad lähikümnenditel kliima soojenemise ja/või taimse biomassi vähenemise tõttu väheneda, võib nende globaalne aktiivsus samaks jääda. Hooghännaliste globaalne mitmekesisus sõltub antropogeeniliste muutuste ja bioomide säilitamiseks tehtud jõupingutuste vahelisest tasakaalust kogu maailmas. Täpsemalt artikli tulemustest saate lugeda aadressilt https://doi.org/10.1038/s41467-023-36216-6

 

 

Lisainfo: Annely Kuu

annely.kuu@emu.ee