Kliimateadlik käitumine ning ressursside säästlik ja jätkusuutlik kasutamine on muutunud ühiskonnas aktuaalseks seoses kliimamuutustest tulenevate keskkonnaprobleemidele lahenduste otsimisega. Seega on populaarseks muutunud süsiniku jalajälje hindamine, millega tegelevad Eestis mitmed organisatsioonid.

Nii on ka Eesti Maaülikool (EMÜ) asunud välja arvutama oma tegelikku süsiniku jalajälge ning esimese sammuna arvutati välja Eesti Maaülikooli metsade süsiniku sidumise võime. Järgmise sammuna arvutatakse teiste maavalduste, hoonete ja majandamise jalajälje bilanss.

Eesmärk on EMÜ teadustöödel ja mõõteandmetel põhinevalt töötada välja keskkonnajalajälje arvestamiseks vajalik kliima ja ainevoogude detailandmetele tuginev, ruumilist andmeanalüüsi võimaldav ning nii inimtekkelisi kui ka looduslikke häiringuid arvestav süsiniku sidumisvõime analüüsi- ja prognoosimetoodika.

EMÜ Rohelise ülikooli algatuse soov on näha ülikooli jalajälje hindamise tulemusi tervikuna, et nende põhjal saada ülevaade sellest, milline on ülikooli praegune seis ressursside jätkusuutlikul kasutamisel. Eesti Maaülikooli Rohelise ülikooli strateegia juht Sille Rebane ütles, et eesmärk on läheneda keskkonnasäästu põhimõtetele süsteemselt ja teaduspõhiselt. „Koostame tegevuskava süsinikujalajälje vähendamiseks ja viime keskkonnasäästu põhimõtted järk-järgult ka oma linnakus ellu,“ viitas Sille Rebane maaülikooli tulevikuplaanidele.

Jalajälje hindamine on keeruline ja aeganõudev, kuid vajalik rohe-eesmärkide saavutamiseks. Hindamise protsessi kaasatakse nii EMÜ teadlasi kui ka tudengeid, kelle panus saab olema märkimisväärne.

Metsamaa kohta tehtud arvestuste aluseks olid takseerandmed, mis saadi Eesti metsaressursi arvestuse riiklikust registrist. Kokku on metsaregistri andmetel Eesti Maaülikooli hallata 6595 hektari metsamaad (ülikooli kasutuses on ka muu otstarbega maa, kokku üle 11 tuhande hektari). Metsade süsiniku sidumise võime arvutati välja koostöös ettevõttega Green Carbon OÜ.

Metsamaa süsiniku sidumise arvutustes kasutati süsiniku sidumist üksnes puu tüvedesse ja okstesse. Arvutustesse ei kaasatud süsiniku sidumist okastesse/lehtedesse. Süsiniku sidumine baseerub tüve- ja okste juurdekasvumudelitel, puidu tihedusel ning süsiniku protsentuaalsel sisaldusel.

Viimati nimetatud mudelid ning andmed tiheduse ning süsinikusisalduse kohta on võetud erinevetest teadusuuringutest ja teadusartiklitest. Süsiniku sidumise arvutused tehti üksnes esimese rinde puistuelementidele, mille kõrgus oli vähemalt kuus meetrit.

Arvutustest jäid välja alla 6-meetrised metsad ja teise ning üksikpuude rinnete puud. Kokku saadi ülikooli metsade süsiniku sidumise koguseks 10 366 tonni aastas, sh maapealne 8 005 tonni ja maa-alune 2 361 tonni. Näiteks on see võrreldav männi puidust tehtava liimpuitkilbiga, mille paksus on 50 sentimeetrit, kõrgus on 2,5 meetrit ja pikkus on üle 41 kilomeetri.