Täna toimus ümarlaud, mis käsitles veterinaarmeditsiini alarahastamist. Ümarlaua kordust saab vaadata siin ja fotogalerii on leitav siin. 

Eesti veterinaarmeditsiini ja -hariduse esindajad saatsid enne ümarlauda peaminister Kaja Kallasele avaliku kirja, mis annab põhjaliku ülevaate alarahastamisest tulenevatest probleemidest. 

 

Eesti veterinaarmeditsiini ja -hariduse esindajate avalik kiri peaminister Kaja Kallasele

Austatud peaminister Kaja Kallas!

Eesti veterinaarmeditsiin on jõudnud püsiva ja pikaaegse alarahastamise tõttu seisu, mis nõuab valitsuse kohest ja asjatundlikku tegutsemist. Inimeste kõrval ei saa ravita jääda ka loomad. Selle tagamine on pandud seadustega riigi kohustuseks. Eesti veterinaarmeditsiini tänane madalaseis on pikaaegse tähelepanuvaeguse ja tegemata töö tulemus.

Veterinaarmeditsiin on elutähtis teenus, ehkki seda pole hädaolukorra seaduses sellisena kirjeldatud. Selle teenuse tagavad loomaarstid ja teised veterinaarspetsialistid, kuid nende nappus on jõudnud kriitilise piirini.

Eestil tuleb järgneva kümne aasta jooksul vähemalt kahekordistada vastuvõttu eestikeelsele veterinaarmeditsiini erialale. See tähendab omakorda nii õppejõudude arvu suurendamist kui ka õppimiseks vajaminevate ruumide ja vahendite lisa. Eesti veterinaarmeditsiin nõuab ellujäämiseks vähemalt 2 miljonit eurot täiendavat rahastust loomaarstide koolitamiseks igal aastal.

Loomaarstid ja veterinaarspetsialistid teenindavad kogu ühiskonda. Loomaarstide ja veterinaarias tegutsevate spetsialistide piisav olemasolu on vältimatu ja inseenesestmõistetav, et tagada produktiiv- kui lemmikloomade tervis ja heaolu, kuid seda on vaja ka loomapidajate-loomaomanike jaoks ning kõikide eestimaalaste toiduohutuse tagamiseks.

Samamoodi nagu on Eesti riigil vaja sõjalist kaitset, on meil vaja tagada toiduohutus ja toidujulgeolek. Toiduohutus on otseselt seotud kogu rahva heaolu, tervise ja teovõimega.

Seega on Eesti riigi loomaarstidega kindlustamine riikliku tähtsusega küsimus. See puudutab elusid – inimeste ja loomade tervist. Tegutseda on vaja väga kiiresti, sest tänaste pingutuste tulemusi näeme alles minimaalselt seitsme aasta pärast. Just nii kaua läheb aega, et järgmisel sügisel veterinaarmeditsiini erialal õppima asuvad noored lõpetaksid ülikooli.

Veterinaaria ei ole üksnes justkui väljasureva maaelu küsimus, hoopis vastupidi. Enamus veterinaaridest töötab linnades ja suuremates asulates. Eestis on üle 10 000 loomapidaja, neist üle 5000 on ettevõtjad. Lisaks arvukas lemmikloomade omanikkond.

Eestis on 248 000 veist, neist 173 000 piimaveist, 273 000 siga, 60 000 lammast, 3800 kitse, 12 000 hobust, miljonid kodulinnud, 52 700 mesilasperet, tuhanded kalad kasvatustes, 235 000 koera ja 290 000 kassi lemmikloomadena. Väga arvukas seltskond, kes vajavad igapäevast hoolt ja järelevalvet.

 

Miks me oleme probleemi ees, et meil ei ole piisavalt loomaarste?

• Esiteks, loomaarstiõppe rahastamine on lähtunud 2000-te aastate alguses valitsenud teadmisest, et Eesti vajab aastas 25 veterinaarmeditsiini eriala lõpetajat. Selle arvu märkimisväärne suurendamine nõuab olulist lisarahastust ja seda puudujääki on Eesti Maaülikoolil võimatu teiste erialade arvelt kompenseerida, sest loomaarstiõpe on võrreldes teiste erialadega 3-4 korda kallim.
• Teiseks, tegemist on reguleeritud kutsega, mille omandanul on võimalik töötada üle Euroopa Liidu. Paljud Maaülikooli vilistlased on läinud tööle välismaale.
• Kolmandaks, veterinaarmeditsiini õppe läbinud inimesed on nõutud ja võimelised töötama väljaspool sektorit.

• Neljandaks, inimeste elu lahutamatuks osaks on saanud lemmikloomad. See on tinginud vajaduse arvukate loomakliinikute järele. Sellest tulenevalt on sektor omajagu kasvanud uutes valdkondades nõudes rohkem veterinaararste.
• Viiendaks, töö on vaimselt ja füüsiliselt raske. Loomaomanikel on teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse suhtes väga kõrged ootused, samas ei mõista nad selle teenuse õigustatud maksumuse tagamaid. Produktiivloomade puhul on töö must, sageli välitingimustes. Lisaks on vajadus pakkuda abi väljaspool tavapäraseid töötunde.      
• Kuuendaks, loomade ravimisega kaasneb suur hulk administratiivset koormust, mis vähendab veelgi loomade tervisele ja heaolule pühendatavat aega.

• Seitsmendaks, riigil puudub tegelik ülevaade veterinaararstidest, kellel on küll tegevusluba, kuid mingil põhjusel veterinaarmeditsiinis ei tööta või töötavad väljamaal. Nii ei ole vajadusi võimalik adekvaatselt planeerida ja eksisteerib väärkujutelm, et valdkonnas pole puudujääk nii suur.
• Kaheksandaks, otsustajad pole piisavalt mõistnud, et veterinaare on lisaks loomatervise eest seismisele vaja riigiametitesse tööle. Tagada tuleb toiduohutus, toidujulgeolek ja eksporttoodete ohutus välisturgudel.

• Üheksandaks, kahjuks süveneb ka volitatud arstide põud. Riik vajab volitatud loomaarste riiklike seirete ja nakkushaiguste vaktsineerimise korraldamiseks.
• Kümnendaks, eriala esindajate keskmine vanus kasvab ka loomaarstide hulgas. Viiendik veterinaaridest on vanuses 60+, mis tähendab, et paljud liiguvad järgmiste aastate jooksul pensionile, mis süvendab loomaarstide puudust veelgi.

 

Loomaarstiõppe mahtu suurendamata on Eesti loomakasvatus lähitulevikus fakti ees, et seaduse järgi ei suudeta tagada loomade head tervist. Samuti on oht, et levima hakkavad loomataudid. Need kahjustavad lisaks loomadele ka valdkondlikku majandustegevust ja elu maal. Lisaks võivad vallanduda toidutekkelised haiguspuhangud inimestel (listeeria, salmonelloos, kampülobakterioos jm), mis koormavad meie tervishoiusüsteemi, tööjõu puudumisel ka ettevõtete majandustegevust ning võivad nõuda inimelusid.

Kahjuks vähenevad ka lemmikloomaomanike võimalused lemmikloomade kui oma pereliikmete ja oluliste stressimaandajate ravimiseks.

Veterinaarmeditsiini õppekava Eesti Maaülikoolis on rahvusvahelistelt tunnustatud ning akrediteeringu tagamiseks ei ole võimalik teha järeleandmisi kvaliteedis, suurendades oluliselt vastuvõetavate tudengite arvu ilma vajaliku finantskatteta. Eraldi tuleb arvestada veterinaarias vajaliku praktilise õppe osakaalu. Praktilist õpet saab korraldada ainult väikses grupis või individuaalselt, suurtes gruppides seda pakkuda ei saa.

Ootame valitsuselt valmisolekut suurendada loomaarstiõppele suunatud toetust vähemalt 2 miljoni euro võrra aastas, mille tulemusena on võimalik suurendada eestikeelse veterinaarmeditsiini eriala vastuvõtt kahekordseks.

 

Lugupidamisega

Ülle Jaakma, Eesti Maaülikooli rektor

Ants Noot, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees

Sivar Irval, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees

Toomas Tiirats, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor

Julija Abram, Eesti Väikeloomaarstide Seltsi president

Madis Leivits, Eesti Loomaarstide Ühingu president, Eesti Maaülikooli Loomakliiniku loomaarst

Olev Kalda, Põllumajandus- ja Toiduameti loomatervise ja -heaoluosakonna juhataja

Margus Muld, aasta põllumees 2017, Agrone OÜ juhatuse liige

Urmas Põlluaas, Keldrimäe Farmer OÜ juhatuse liige

Heli Reinet, Riigi Laboruuringute Riskihindamise keskuse (LABRIS) direktor

Marti Hääl, Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuse esimees

Tanel-Taavi Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees

Karin Roth, MTÜ Esticat president

Kersti Paju, MTÜ Eesti Kennelliidu juhatuse esinaine

Ulvi Koov, MTÜ Eesti Kennelliidu  juhatuse aseesinaine

Aili Pärtel-Beljaev, MTÜ Eesti Kennelliidu juhatuse liige

Marika Proover, MTÜ Eesti Kennelliidu juhatuse liige

Karme Reiljan,  MTÜ Eesti Kennelliidu juhatuse liige

Merike Kalle, MTÜ Eesti Kennelliidu juhatuse liige

Ulvi Männama, MTÜ Eesti Kennelliidu juhatuse liige

Joel Jürisson, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees 

Geit Karurahu, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige

Anneli Matsi, Varjupaikade MTÜ juhatuse liige ja tegevjuht