Eesti Maaülikooli vesisiljeluse õppetoolis uuritakse jõevähi kasvatamise tehnoloogiaid. Jõevähki kasvatatakse Eestis nii toidulauale kui loodusesse asustamise eesmärgil.  Samuti uuritakse jõevähi looduslikke populatsioone, haigusi ning jõevähile ohtlikke võõrvähiliikide levikut.

8. juunil rääkis Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli nooremprofessor Katrin Kaldre koos loodusajakirjaniku Sander Loitega ERR-i Terevisiooni saates vähi võõrliikidest ja sellest, millist ohtu nad Eesti loodusele kujutavad.

Veel 15 aastat tagasi oli Eesti üks viimased riike Euroopas, kus elas ainult kohalik vähiliik – jõevähk. Nüüdseks on meilt avastatud kolm vähi võõrliiki, kes on suureks ohuks meie kodumaisele jõevähile.

Peamine oht Eesti loodusele on see, et võõrliigid kannavad edasi haigust – vähikatku, mis põhjustab kodumaise jõevähi surma. Võõrliigid ise on vähikatku suhtes immuunsed. Igal aastal leitakse mõni uus veekogu, kuhu võõrliigid on levinud.

Oluline on osata liikidel vahet teha ja ära tunda, missugust vähki te veekogus näete. Eesmärk on kaardistada, millised vähiliigid meil täpselt kus veekogus levivad. Seepärast võiks veekogust leitud vähist teha pilti ning anda sellest teada kas keskkonnainfo telefonile 1247 või 1247@1247.ee, keskkonnaametile või loodusvaatluse nutirakenduse kaudu, siis kontrollivad spetsialistid selle veekogu üle.

Kuna vähi võõrliikide levikule on just inimesed palju kaasa aidanud, paneb Katrin Kaldre südamele, et vähke ei tohi veekogust kindlasti kaasa võtta ja ümber asustada. Vähk tuleb tagasi lasta sinnasamasse veekogusse. Just vähkide tassimine ühest veekogust teise on põhjustanud vähikatku kiire leviku. 

Vähiliike on lihtsam eristada lähedalt, nii on liigitunnused paremini näha.

• Kohalik jõevähk on ühtlase värvusega, aga see värvus ei ole liigi tunnus, isendid võivad olla looduses tumepruunid, rohekad, sinised, vaid sõltub sellest veekeskkonnast, kus vähk elab ning millest ta toitub. Jõevähi koorik on võrreldes näiteks signaalvähiga krobelisemad. Krobelisemad on ka sõrad ja need on altpoolt sama värvi kui vähi koorik. Pea ja rindmiku liitumise kohal on jõevähil terav naast, mida näiteks signaalvähil ei ole.
• Signaalvähkidel on sõrgade liitumiskohas valge laik - signaal, aga väiksemal signaalvähil ei pruugi seda näha olla. Signaalvähi sõrad on alt punased. Signaalvähi koorik on sile.
• Ogapõskne vähk on saanud nime ogade järgi põskedel, mida sõrmega katsudes selgelt tunneb. Tema tunnuseks on ka tumedad (pruunikad, tumepunased) vöödid lakal. Sõratipud on tal oranžid. Kõhualune on ogapõsksel vähil valge.
• Marmorvähk on jõudnud meie loodusesse akvaariumitest. Tema külgedel on näha marmorjas muster. Ta kooriku värvus võib varieeruda – looduses võib see olla pruunikas, kuid akvaariumis elaval vähil ilus helesinine, kuid marmorjas muster kumab kooriku alt selgelt välja.

Vaata saatelõiku ERR-i kodulehelt: https://etv.err.ee/1609001819/vahi-voorliigid