Selle aasta jaanipäev tuli Eesti Maaülikooli linnakus teisiti: suurel osal linnakust jäeti kevadel muru niitmata ja jaaniks kasvas seal korralik, kuigi põua tõttu pisut kidur hein. 

Sellel niitmata jätmisel oli kindel põhjus – võtsime eesmärgiks ülikoolilinnaku ligi 30 hektariline ala põhjalikult läbi uurida, et saada teada, millised liigid meil siin elutsevad ja millised alad on kõige elurikkamad. Ja selliseks elurikkuse mõõtmiseks on vaja anda taimedele, putukatele, samblikele ja teistele elusorganismidele võimalus ”suureks kasvada” või ”valmis saada”.

Elurikkuse hindamine on plaani võetud selleks, et kujundada ülikooli vahetu ümbrus võimalikult nutikalt, keskkonnasõbralikult, arvestades seejuuresinimeste soove. Ülikoolilinnak peaks toetama õppimist, töötamist ja vaba aja veetmist, olles samas mitmekesine, ilus ja funktsionaalne.

Linnaku elurikkust hinnati sel kevadsuvel mitmes jaos ja sellesse olid kaasatud niielurikkuse ja loodusturismi õppetooli botaanikud Thea Kull, Malle Leht, Ülle Püttsepp, Kaili Kattai, Aigi Ilves, Vivika Väli, Silja Kana, Marika Kose, arborist Liina Jürisoo koos magistrant Elina Kellaga, ornitoloog Leho Luigujõe, seeneteadlane Kadri Pärtel sambliku- ja samblateadlased, kui ka loomastiku uurijad.

Suur liikide loendamise päev oli aga loodusfestivali loodusvaatluste maratoni ajal 10. juunil, kui linnakusse olid liike määrama oodatud ka kõik huvilised.

Võib öelda, et Eesti Maaülikooli linnak osutus üsna liigirohkeks. See oli ka mõnes mõttes ootuspärane, sest mida mitmekesisem on ala (puudegrupid, kraavid, võsa, niiskemad ja kuivemad alad) ning mida suurem elupaik, seda rohkem liike on sealt lootust leida.

Botaanikud leidsid koos loodusvaatlejatega linnakust 200 soontaimeliiki. Kõige liigirikkam (114 liigiga) oli maaülikooli metsamaja ümbrus. Seal on erineva valguse ja varjuga alasid, niiskemaid ja kuivemaid piirkondi. Järgnesid 106 liigiga veterinaaria hoonetekompleksi ümbrus ning 104 liigiga ühiselamute ja tehnikamaja ümbrus.

Loodusvaatluste maratoni ajal pandi linnakus kirja 23 liiki puid ja põõsaid, nende loendamine veel jätkub. Puittaimed täiendavad kõrvalasuva dendropargi kollektsiooni, nii leiduvad siin suhteliselt haruldased sinihall ebatsuuga, läiklehine pärn, kollane kask ja kivikased, erinevad lehiseliigid, kevadel rõõmustavad rikkaliku õitsemisega sahhalini kirsipuud ja õunapuu ’Professor August Vaga’.

Lindude, putukate ja teiste liikide loendamise tulemused võtavad teadlased kokku alles sügiseks.

Kõige toredamaks leiuks on aga orhidee – laialehine neiuvaip, mida kasvab nii metsamaja D-korpuse ukse esisel alal kui ka veterinaaria hoonete kõrval oleval suurel üsna loodusliku ilmega rohumaa serval. Mõlemas paigas kasvasid taimed varjukate puude all. Linnakus on seda taime ligi 50 isendit, mille õieilu juuli teises pooles ka nautida saab. Taim kuulub kolmanda kategooria kaitsealuste taimede hulka, nii et mõlemad kasvualad tuleb kindlasti kuni sügiseni niitmata jätta, et taime populatsioon saaks suureneda.

Arvestades suurt põuaperioodi lükkub edasi ka linnaku muude alade niitmine. See on vajalik elurikkuse hoidmiseks, sest niitmata alad hoiavad paremini niiskust ja varju maapinna jaoks, taimestik ei kuiva läbi ja maapinna- ning mullaelustik säilib paremini. Niitmine võetakse ette alles juuli keskpaigas või lõpus. Maaülikool otsib praegu teenusepakkujat, kes saaks pakkuda masinaga niitmisteenust nii, et hein niidetakse, kuid kõrt ei purustata, sest nii on võimalik seemnetel järelvalmida.

Kes tahab aga õppida traditsioonilist vikatiga niitmise kunsti, on oodatud rohelise ülikooli kutsel 27. juunil kell 11.00 maaülikooli kogukonnaaia juurde niitmispäevale. Mõni päev pärast niitmist oodatakse huvilisi ka heina kokku riisuma. Niitmispäev ei ole ainult füüsiline töö, seal tutvustatakse ka maaülikooli linnakus kasvavaid taimi, nii et elurikkuse huvilistel tasub kindlasti kohale tulla.

Elurikkuse vaatlustulemused võetakse kokku sügisel ning siis saab koos maastikuarhitektuuri õppetooli ning ülikooli arendusosakonnaga teha edasisi plaane linnaku paremaks kujundamiseks.