Igapäevaselt me ei teadvusta, et põllumajandus ja toidutootmine on üks osa riigi majandusest, mis toob ühiskonnale tulu. Selle aasta alguses oli just põllumajandus see, mis vedas Eesti majandust edasi samal ajal, kui varasemad edukad sektorid olid languses, kirjutab Eesti Maaülikooli rektor Ülle Jaakma ERRi arvamusportaalis. Loe artiklit täismahus siit ja esita veel täna oma sisseastumisavaldus Eesti Maaülikooli.

* * *

Maaülikoolis on väga populaarseid erialasid, mille ühele õppekohale kandideerib enam kui 15 soovijat, aga meil on ka paar sellist õppekava, kuhu enne avalduste vastuvõtmise lõppu on õppima tulla soovijaid vähe. Üks selline eriala on põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine. Noored oskavad ju ometi tervislikust toidust lugu pidada, miks nad siis ei tule õppima toidu kasvatamist?

Sel võib olla omajagu põhjusi. Küllap ei tundu põllumajandus tänapäeval piisavalt atraktiivne ja kasumlik tegevusvaldkond. Meediast jäävad ju pigem silma need sõnumid, kus põllumehed kurdavad saagi ikaldumise üle, mitte ei rõõmusta, kuivõrd suurt kasumit nad sel aastal oma põldudelt teenivad.

Üha rohkem noori soovib õppida ja töötada erialal, mis võimaldab neile eneseteostust ja millel on maailmaparanduslik väljund. Siin on kolm väidet, mis võiksid näidata põllumajandust uues valguses ja selle õppekava positsiooni erialade populaarsustabelis tulevikus kergitada.

Toidujulgeolek on riigi kaitsevõime üks eeldusi

Muutunud maailm sunnib meid sageli rääkima julgeolekust. Seades prioriteediks oma vabaduse ja iseseisvuse kaitsel riigi kaitsevõime, mõistame, et julgeolek laiemas mõttes tähendab ka teisi eluliselt olulisi vajadusi. Energiajulgeoleku tähtsusest või õigemini selle puudumise tagajärgedest saime hea õppetunni eelmisel aastal. Rohkem tuleb aga rääkida ka toidujulgeolekust.

Milles probleem, võib enamik inimesi küsida. Poelettidel on valik suur ja kohatu oleks rääkida toidu nappusest. Siiski, kas me teame alati, kust see toit pärit on, kui kaugelt see on toodud ja kui palju toitu on sellel teekonnal raisku läinud? Ilma toiduta ei saa meist keegi elada, aga rahvusvahelistele tarneahelatele ei saa kriiside korral lootma jääda.

Just põllumajandustootjad saavad anda kindluse, et meil jätkub Eestis kasvatatud toitu ka tulevikus. Regionaalpoliitilises vaates maandab riske see, et toidu kasvatamine kohapeal ja kodumaise toidu tarbimine hoiab meie maapiirkondi elujõulisena.

Innovatsioon on jõudnud ka põllumajandusse

Igapäevaselt me ei teadvusta, et põllumajandus ja toidutootmine on üks osa riigi majandusest, mis toob ühiskonnale tulu ja on vajalik rahva elujärje hoidmiseks. Selle aasta kahes esimeses kvartalis oli just põllumajandus see, mis vedas Eesti majandust edasi samal ajal, kui varasemad edukad sektorid olid languses.

"Täppisviljeluse või digilahenduste kasutuselevõtt annab põllumehele kindla konkurentsieelise."
Ajaga kaasas käimiseks on põllumajandus, nagu teisedki majandusvaldkonnad, arenenud ja moderniseerunud, muutudes üha nutikamaks. Innovatsioon ei ole ka toidutootjale võõras. Hoopis vastupidi, täppisviljeluse või digilahenduste kasutuselevõtt annab põllumehele kindla konkurentsieelise.

Koos ülikoolidega leitakse teaduspõhiseid lahendusi ka keerukatele probleemidele, näiteks, kuidas tulla põllumajandustootmises toime kliimasoojenemisest tingitud muudatustega, olgu selleks kas liigvesi, põud või saaki ohustavad haiguspuhangud ja kahjurid. Nii ei ole toidutootja pelgalt ilmastiku meelevallas, vaid saab targa tegutsemisega oma saagi ikkagi põllult kätte. Ja niimoodi on paremini tagatud ka ütluse "põllumees põline rikas" tõelevastavus.

Põllumajandus muutub üha keskkonnasõbralikumaks

Viljakas muld ja puhas vesi on elu aluseks. Ilma selle teadmiseta ei saa tänapäeval hakkama ka toidutootja. Tarbija muutub üha valivamaks, millise päritoluga ja kui puhas toit tema lauale jõuab.

Soovime, et meie heaolu kasvaks, kuid sealjuures on meie ülesanne eelmistelt põlvkondadelt saadud maailm anda elamisväärsena edasi tulevastele põlvedele.

Põllumajandussektoril on elurikkuse säilitamisel oluline roll. Intensiivpõllumajanduslikele võtetele eelistatakse taimekasvatuses üha enam kestlikke ja loodussõbralikke lahendusi. Noored toidu tooraine tootjad rakendavad leidlikult taastava ja mahepõllumajanduse võtteid. See on kõikide huvides, sest koormab vähem keskkonda ja on kasulik inimese terviselegi. Uute võimaluste otsimine ja katsetamine käib tihedas koostöös teadlastega.

Roheülemineku kontekstis tuleb siiski ka toidutootmisel leida kompromiss inimeste eluliste vajaduste (vajame ju jätkuvalt kolm korda päevas süüa), tegevuse võimalike keskkonnamõjude ning loodusväärtuste säilitamise eesmärgi vahel.

Keskkonnahoiu seisukohalt on põllumajandusõppe lahutamatuks osaks maaülikoolis saanud ka ringbiomajanduse põhimõtetega tutvumine, et toidu kasvatamisel tekkivaid bioressursse maksimaalselt väärindada. Seega, arvestades toidutootmise tähtsust ning valdkonna kiiret arengut, on põllumajandus kahtlemata üks tulevikueriala, mille õppimisele tasub panus teha.