6. oktoobril toimus Eesti Maaülikooli akadeemiline aktus, mille käigus promoveeriti uued doktorid ja jagati tunnustusi. 

Avaldame alljärgnevalt rektor professor Ülle Jaakma akadeemilise aktuse kõne. 

Austatud minister, rektorid, hea ülikoolipere ja külalised!

Eesti Maaülikoolil on õnn tähistada kahte erinevat sünnipäeva: 1951. aastal, 72 aastat tagasi, loodi Tartu ülikooli veterinaaria-, põllumajandus- ja metsandusteaduskonna baasil Eesti Põllumajandusakadeemia, EPA, nagu meie mitme kümnendi vilistlased ja vanem põlvkond Eestis siiani mäletavad. Eks hüütigi meie ülikoolipereliikmeid epakateks ja selle vastu pole kellelgi midagi, sest tähendab ju EPA ühtlasi „elu parimaid aastaid“. Maaülikooli sügavamad juured on aga ajaloos palju kaugemal, oleme 1848. aastal loodud Tartu kõrgema veterinaariakooli järjepidevuse kandjad.

Vene impeeriumis hakati loomaarstide koolitamist väga tõsiselt võtma 19. sajandil. Nii selleks, et saada abi laastavate loomataudide vastu, kui ka selleks, et õpetada paremini ravima loomade haigusi. Veterinaariateadmisi jagati alguses ülikoolides, sealhulgas ka Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, kuid sellest ei piisanud, vaja oli arste, kes täielikult pühendaksid end loomadele. Tartu veterinaariakool oli kõige esimene iseseisev veterinaariakõrgkool Vene impeeriumis. Loomaarstide koolitamine oli kulukas, õppurite arv Tartus oli väike, kuid leiti, et kasu nii koolis hariduse saanute kui ka õppejõudude kompetentsi näol kaalus üle kulutused. Tartu Veterinaariakoolist sai edaspidi veterinaariainstituut, venekeelseks muutunud õppesse tuli õppureid kogu impeeriumist, kuid I maailmasõja lõpus instituudi tegevus katkes. Loomaarstiõpe taastati Tartu Ülikooli koosseisus. Veterinaaria oli kõige kallim eriala Tartu Ülikoolis ja 20-tel aastatel kõlas arvamusi, et kokkuhoiu huvides oleks mõistlik 4-5 aastas Eestile vajalikku loomaarsti koolitada välismaal. Eriala tulevikuperspektiivi mõistmine siiski võitis ja veterinaariateaduskond säilis. Suureks edusammuks oli meie oma emakeelse õppejõudude ja teadlaste põlvkonna kasvatamine. Sakslaste jaoks strateegilised loomaarsti-, arsti- ja põllumajandusteaduskonnad töötasid ka Saksa okupatsiooni ajal. Pärast II maailmasõda, EPA koosseisus, suurenes veterinaaria eriala vastuvõtt ja lisandus venekeelne õpe, et koolitada loomaarste ka teiste liiduvabariikide jaoks.

Eesti iseseisvuse taastamisel sattus veterinaariahariduse tulevik taas kord tõsiselt ohtu. 90ndate lõpus sai selgeks, et Euroopa Liidu direktiivi nõuetele vastava hariduse andmiseks on vaja ülikooli juurde rajada uus väikelooma- ja suurloomakliinik, tõhustada toiduohutuse ja -hügieeni alast teadust ja õpet, uuendada õppekava ja õppevahendeid ning rajada katsefarm. Eesseisev töö oli sedavõrd mahukas, et jällegi kõlas mõte, et võib-olla koolitada Eestile vajalikud loomaarstid välismaal. Arvestades loomaarstide tähtsust toidujulgeoleku, loomade ja rahva tervise kindlustamisel, emakeelse erialase kompetentsi ja loomaarstiteaduse järjepidevuse olulisust, tehti 2002. aastal valitsuse poolt otsus vajalikud investeeringud teha ja loomaarstiõppe kaasajastamise tegevuskava ellu viia.

Meie õpe on Euroopa Veterinaarõppeasutuste assotsiatsiooni poolt akrediteeritud ja meie diplom kehtib tingimusteta kõikjal Euroopas. Loomaarstiõpe on jätkuvalt meie ülikooli kõige kallim eriala. Lisaks riiklikule tegevustoetusele on veterinaaria õppe rahastamisel toeks ingliskeelne tasuline õpe, regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kliinilise väljaõppe toetus, teadusrahastus ja loomakliinikute teenitud tulu. Haigekassat loomadel muidugi pole, kliiniku sissetulek sõltub loomaomanike rahakoti paksusest.

Viimasel paaril aastal on jällegi olnud põhjust loomaarstiõppest rääkida, sest Eestimaal loomaarste ei jätku. Oleks mõistlik vähendada ingliskeelset õpet ja keskenduda Eesti vajadusi silmas pidades eestikeelsele loomaarstiõppele. Kuidas aga leida lisaressursse, kui sissetulek tasulisest ingliskeelset õppest väheneb, on küsimus, mida koostöös riigiga püüame lahendada. Nii nagu varemgi ajaloos, kui keerulistel aegadel tuli lahendus leida, hoidmaks ja arendamaks veterinaaria väärtuslikku kompetentsi.

Loomaarstiameti sisu on väga palju laiemaks muutnud. Loomaarstid on olulised toidujulgeoleku tagamisel, vastutavad toiduohutuse eest, töötavad riigipiiril ja riigiametites. Loomaarstid ravivad mitte ainult produktiivloomi, vaid ka lemmikloomi, metsloomi ja -linde, kalu ja mesilasi; meil on veterinaarkardioloogid, -neuroloogid, -ortopeedid, -stomatoloogid, -anestesioloogid ja teised erialaarstid. Selleks, et olla hea loomaarst, tuleb omandada oskus uurida ja näha kõike seda, millest karvane või suleline patsient ise arstile rääkida ei oska: keskkonda looma ümber, tema toitumist, isegi peremehe kombeid. Meenutagem kasvõi teleekraanilt tuttava loomaarsti James Herrioti detektiivitegevust looma terviseprobleemi põhjuste selgitamisel või siis lisaks loomale ka loomaomaniku turgutamist.

Võib-olla just see eriline tähelepanelikkus on põhjuseks, et üleilmselt on loomaarstid mõistnud ja sõnastanud „ühe tervise“ – One Health - põhimõtte, mille kohaselt inimeste, loomade ja keskkonna tervis on omavahel seotud lugematute vastastikuste mõjudega. Nii on loomade heaolu ja tervis eelduseks, et toota tervislikku toitu; teame, et lemmikloomad ja loodus toetavad inimese vaimset ja füüsilist tervist, et kergekäeline antibiootikumide tarbimine tähendab resistentsete bakterite levikut kogu ökosüsteemis ning et hoolimatus keskkonna vastu maksab kätte pöördumatu kliimamuutuste ja saastatud elukeskkonnaga. Mõistame, et lahendusi suurtele probleemidele saame leida ainult valdkondade üleses koostöös.

Maaülikoolis on meil unikaalne võimalus ühist suurt pilti luua, sest meil on ühes ülikoolis koos põllumajandus, toit ja tervis, metsandus, keskkond, maamajandus ja tehnoloogia. Just koos oleme kõige võimekamad. Selle tunnustuseks on 37. positsioon maailma põllumajanduse, veterinaaria ja metsanduse ülikoolide seas QS World University Rankings edetabeli alusel. Töötame selle nimel, et iga meie ülikooli lõpetaja võtab ülikoolist kaasa teadmised kestlikust biomajandusest, mille üheks põhimõtteks on ka „üks tervis“.

Tänan kõiki maaülikooli kolleege kõigis meie valdkondades, kes üliõpilaste õpetamise ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadustöö kõrval leiavad aega panustada ühiskondlikesse aruteludesse, esindavad ülikooli üritustel, suhtlevad tulevaste üliõpilaste või koostööpartneritega, võtavad sõna meedias, osalevad ekspertkogudes.

Eelmisel nädalal toimunud Põhja- ja Baltimaade ülikoolide rektorite konverentsil tõdesime, et ühiskond ootab ülikoolidelt senisest enam tuge probleemidele ja kriisidele lahenduste leidmisele. Jah, me tunnetame vastutust, kuid kuidas seda realiseerida, kui küsimusi on tihti rohkem kui vastuseid ja info hulk maailmas kasvab meeletu kiirusega. Mida me saame teha? Saame anda tugeva põhiteadmiste baasi, õpetada õppima ja laiast maailmast teadmisi hankima, arendada kriitilist mõtlemist, oskust vahet teha uuringutele rajatud teadmistel, faktide meelevaldsel kombineerimisel ning emotsionaalselt väljendatud uskumustel, saame kaasa anda väärtuspõhise maailmakäsitluse. Ülikool saab ja peab olema ühiskonda stabiliseeriv ja tasakaalustav jõud.

Haridus ja elutarkus on meie rahval ikka ja jälle ajaloo jooksul aidanud keskenduda kõige olulisemale, hoida kokku ja teha kõik endast olenev, et meie riik, rahvas ja loodus säiliks. Investeering haridusse ei anna kohest kasumit, kuid selle mõju ulatub viie, kümne ja enama aasta taha. Minu mõlemad maainimestest vanavanemad leidsid pärastsõjajärgsetes kitsastes oludes võimaluse laste koolitamiseks, nii sai mu emast veterinaartöötaja ja isast õpetaja. Elukutsed, mis hinnatud ja vajalikud ka praegu, rohkem kui 60 aastat hiljem. Konkurentsitihedas ja ebakindlas maailmas pole teist paremat teed kui hoida hariduse ja teaduse järjepidevust, kasvatada ettevõtlikke, tarku ja nutikaid inimesi.

Scientia potentia est – teadmine on jõud.

Palju õnne ja jaksu, loomaarstid!

Head ülikooli aastapäeva, kogu maaülikooli pere!