Maaülikooli veemajandusteadlaste kaasosalusel sai valmis rohkem kui 700-leheküljeline suurteos "Reoveepuhastuse käsiraamat", mis võtab kokku kogu praeguse teadmise selles vallas.

Veeproov on keskkonnateadlase jaoks sama, mis vereproov arsti jaoks - mõlemal juhul saab "patsiendi" tervisest üsna täpse pildi, tõdes maaülikooli maaehituse ja veemajanduse õppetooli professor Mait Kriipsalu. Kui proov on vilets, peab arst määrama patsiendile ravi. Kui veeproov on vilets, tuleb inseneril, puhasti operaatoril või teadlasel leida lahendus, et vett vajalikul määral puhtamaks teha. Veepuhastaja töö on selle võrra isegi vastutusrikkam, et tema tegemata jätmisel on mõju keskkonnale laiemalt ning mõjutatud saab palju suurem hulk inimesi ja vee-elustikku.

Veepuhastuse valdkonnas on aegade jooksul ilmunud arvukalt juhendmaterjale, ent üht põhjalikku teost, mis võtaks valdkondlikud teadmised kokku väärikal moel, Kriipsalu sõnul lihtsalt polnud. Kui alguses oli autorite eesmärk koostada paarisaja leheküljeline käsiraamat, siis põhjalikumate arutelude käigus laienes teemavaldkond ning lehekülgede arvuks kujunes koguni 748. Kusjuures väiksemate, eramajadele omapuhastid jäid välja jätta, kuna nende jaoks koostab juhendi tavaliselt tootja. Samuti jäeti välja sadevete teema, sest kuidagi tuli õpikule punkt panna. "Kui selles teoses räägime näiteks lämmastiku ja fosfori eraldamisest, siis tuleviku juhendmaterjalides loodame käsitleda näiteks vee taaskasutust. Töö jätkub," kergitas Kriipsalu katet tulevikuplaanidelt.

Nagu suurteoste puhul ikka, tuli esmalt alustada oskussõnavara kokkupanemise ja ja läbivaidlemisega. "Tõlkimisel tekkinud sõnavara puhul võivad samade asjade kohta olla kasutusel erinevad terminid,“ tõdes Kriipsalu. Ühtlustatud terminoloogia aitas ka peatükkide kirjutamisel, sest kirjutajaid oli palju.

Üks peatükk raamatus on pühendatud arenguloole: kuidas Eesti jõudis praeguse reoveepuhastuse tasemeni ja millised teed tuli selleks läbi käia."Meie loodus on õrn ning me peame vett puhastama. Sellest saadi aru juba 1960. aastatel," lausus Kriipsalu. 1970. aastatel järgnes reoveepuhastite ehitamise laine. Torud, pumplad, kuidas jõuab reovesi puhastini ja heitvesi suublani? Meenutamist väärib teekond taasiseseisvumise järel, mil alustati suuremate puhastite uuendamisega ja liiguti järjest väiksemateni, kuni saavutasime selle, et kõigi asulate reovesi on puhastatud.

Paljude teiste valdkondade seast leiab käsiraamatus käsitlemist ka veepuhastuse energiakulu teema. Puhastusprotsessid nõuavad energiat, energiaallikad on omakorda tuntava keskkonnamõjuga. Järelikult tuleb ka reoveepuhastuses leida järjest kokkuhoidlikumaid ja nutikamaid lahendusi.   

"Eestis on Euroopa keskkonnatoetusi kulutanud hästi. Heaks näiteks on Tartu linn, kus reoveesettest saadakse ka energiat tagasi."
Vee puhastamise tehnoloogiad on ainult üks osa probleemi lahendamisel. "Oluline on muuta ka inimeste käitumist. Et nad ei valaks kanalisatsiooni toidujäätmeid, keemiatooteid, ravimeid või aineid, mis reovett puhastavaid baktereid hävitaks," nentis Kriipsalu. Igaühel meist peaks olema vett kasutades eesmärk, et teha seda säästvalt ja mõistlikult, sest tasuks on puhtam keskkond meie ümber.

Samuti tasub meist igaühel mõelda vett kasutades oma igapäevaste valikute üle, et ümbritsev looduskeskkond säiliks.
"Maaülikool ja tema vilistlased on andnud suure panuse puhtama vee nimel Eestis. Veeinseneeria õppejõud maaülikoolis ja siit kõrghariduse saanud töötavad üle Eesti veepuhastusettevõtetes," märkis Kriipsalu. Nii leiab käsiraamatu autorite seast ka mitmeid vilistlasi. Teose toimetaja on emeriitprofessor Aleksander Maastik, kes eri autorite koostatud peatükke sisult ja keeleliselt toimetades on kokku võtnud oma elutöö Eesti vee heaks. Lisaks eestvedajatele, Vallo Kõrgmaale Eesti Keskkonnauuringute Keskusest ja Mait Kriipsalule, on oma panuse andnud ka peaaegu kõik erialakolleegid ja praktikud. "Vaatamata sellele, et ettevõtjad ja veevärkides töötavad eksperdid on igapäevatöös ka konkurendid, siis raamatu koostamise juures polnud seda kordagi tunda," rõõmustas Kriipsalu. "Pigem jagati oma teadmisi eesmärgi nimel väga meelsasti."
Reovee käitlemise teadmisi õpetatakse nii ülikoolides kui kutsekoolides, kuid laiendatud sihtrühmaks on ka kõik valdkonnas tegutsevad praktikud, ametnikud, keskkonnakonsultandid jt. tõdes Kriipsalu.

Käsiraamat valmis LIFE IP CleanEST projekti osana, mida rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE programm ja Eesti riik. Raamatu veebiversiooni saab lugeda siit.