Täna, 12. oktoobril pidasid Eesti Maaülikoolis kaks venia legendit ehk avalikku loengut ülikooli vastsed elurikkuse ja loodusturismi õppetooli professorid. Olavi Kurina kõneles teemal „Elurikkus, taksonoomia ja kollektsioonid: uurimisest vahendamiseni“ ning Lauri Laanisto loengu pealkirjaks oli „Looduse tükeldamisest ja rikkusest“.

Entomoloogilise süstemaatika professor Olavi Kurina kirjeldas oma loengu teemat alljärgnevalt.

"Maailma majandusfoorumi 2023 aasta aruandes on elurikkuse kollaps tunnistatud pikemas perspektiivis üheks inimkonna ees seisvaks olulisemaks probleemiks. Tugevat negatiivset inimmõju loodusele on teadvustatud ning teadlased on sellest tulenevalt võtnud ajastu iseloomustamiseks kasutusele antropotseeni mõiste, mille tähelepanuväärsemad tunnused on kliimamuutused ja liikide massiline väljasuremine. Hoolimata elurikkuse väga tugevast mõjutamisest, on inimesel sellest veel kaunis pealiskaudsed teadmised, mis on (oleksid) samas väga vajalikud nii lokaalses kui ka globaalses kontekstis. Elurikkuse kirjeldamisega (sh liikide evolutsioneerumine, uute liikide kirjeldamine, riikide ja regioonide liiginimekirjad, invasiivsed liigid, jne, jne) tegelev biosüstemaatika on baasteadus kõikidele bioloogilistele distsipliinidele, sh põllumajandusele, mis ühel või teisel moel käsitlevad liike või kõrgemaid taksoneid. 

Venia legendis käsitlen elurikkuse kirjeldamise ja uurimise olulisust maaülikooli vastutusvaldkondade kontekstis ja loodusteaduslike kollektsioonide keskset rolli selles. Räägin vahendamise tähtsusest sh võimalikult laia auditooriumi kaasamise vajadusest. Peatun ülemaailmse elurikkuse arvandmetel ja keskendun kahetiivaliste (Animalia: Insecta: Diptera) valitud rühmade mitmekesisusele lokaalses ja globaalses mõõtmes. Iseloomustan uute liikide kirjeldamist, sealjuures morfoloogilise ja molekulaarse andmestiku integreerimist. Perekonna Manota näitel tutvustan nn „avatud taksoneid“, mida iseloomustavad enamasti kosmopoliitne levik ja prognoosimatu liigirikkus."

Makroökoloogia professor Lauri Laanisto mõtiskles aga looduse tükeldamise teemal järgmiselt.

"Kui üleüldse teoreetiliseltki tahta loodust kaitsta, peab aimu olema sellest, kui palju saab loodust üldse tükeldada, nii et see ei lakkaks toimimast. Looduse toimimise all võiks mõelda kõiksugu protsesse, mis ökosüsteemides käivad – alates aineringetest kuni linnulauluni. Selge see, et kui suure metsa sisse üks väike kandiline raielank teha, siis kannatab mets selle välja. Loodus saab sellest täkkest üle, ja katab laastatu õige pea uuesti täisverelise ökosüsteemiga. Aga kui teha mitu lanki ja kõrvuti, sest nii pääseb ju lihtsamini ligi, pole ka uusi väljaveoteid vaja teha, siis kauaks metsal jaksu on? Lõpuks jääbki vaid tohutu metsata metsamaa, mille sees on säilinud mõni üksik metsatukk. Kas kõik lankidelt viimasesse tukka pagenud  organismid mahuvad sinna ära? Kas nad suudavad omavahel ära jagada ruumi, aja, toiduvõrgustiku ristumiskohad? Niisamuti võib (ja tulebki) mõelda kuivendamata soolaigust keset põllumaid, rannaäärsest roostikuribast promenaadi kõrval, vanast heinamaast viljapõldude vahel."