Eeldatavalt tuleva aasta augustis näeb ilmavalgust esimene hobusevarss Eestis, kelle munarakk on pärit ühelt märalt, seejärel viljastatud Maaülikooli laboris ICSI tehnoloogiaga ning siiratud kasvama teise märasse. Kehaväliselt laboritingimustes kasvatatud embrüo ja tiinuse saavutamine tõstis Eesti hobusekasvatajad piltlikult öeldes väga kõrgetasemelisse klubisse.

Euroopas on kõigest viis ettevõtet, kes pakuvad hobuste kehavälise viljastamise teenust ja nüüd kuuluvad sellesse väärikasse seltskonda ka eestlased. Taolist hobuste kehavälist embrüo tootmise teenust pakub Genti Ülikool Belgias, mõned erafirmad ning nüüd on see võimekus ka maaülikoolil koostöös Luunja talli ja Perila talliga, selgitas ettevõtmise eestvedaja, maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia nooremteadur Elina Tsopp.
ICSI-embrüoga tiinestatud mära asub Luunja tallis. Embrüo siirdas maaülikooli loomaarst Ulrika Tuppits. „Katsetused käisid paralleelselt mõlemas tallis. Asjaolu, et Luunja tall sai tiinuse esimesena, oli lihtsalt õnne küsimus.“

Katsetustega alustasid meie veterinaariateadlased juba kaks aastat tagasi ja kõige lihtsamalt öeldes on tegemist äärmiselt keerulise protseduuriga, tõdes Tsopp. Mis teeb taolise protseduuri keeruliseks? „Asjaolu, et munarakku tuleb süstida üks sperm ehk üksainus spermatosoid,“ selgitas Tsopp. Arvestades rakkude suurust, on see juba iseenesest väga komplitseeritud protseduur. Ent sellega ei pruugi munaraku viljastamine veel kaugeltki õnnestuda. Kõik sõltub OPU-protseduuriga kogutud rakkude kvaliteedist, nende transporditingimustest, kasutatavate spermide kvaliteedist ja veel mitmest tegurist, kirjeldas Tsopp.

Hobusekasvatajate nõudlus OPU-ICSI tehnoloogia järgi on suur. „Taoline biotehnoloogia aitab järglasi saada tippspordis olevatelt märadelt, ilma et see nende sportlaskarjääri segaks. Samuti võimaldab OPU-ICSI tehnoloogia saada järglasi märadelt, kes muud moodi järglasi ei saaks või kasutada väga hinnaliste täkkude spermat varasemast efektiivsemalt“ selgitas Tsopp. Pole saladus, et kehaväline viljastamine on hoburingkondades väga kuum teema. Tänapäeval müüakse lisaks hobustele ja varssadele juba ka embrüoid.

Sporthobuseid ei tiinestata sportlaskarjääri tõttu, samas ihalevad kõik tallid parimate hobuste järglasi. Nüüd aga on lisaks tavapärasele embrüoloputusele järglaste saamise võimalus ka OPU-ICSI tehnoloogiaga parimatel märadel olemas: kiire protseduuri käigus võetakse munasarjadest munarakud välja ning hobune saab pärast päevast puhkepausi kohe sporti edasi teha. Embrüod viiakse laborisse viljastamisele ning viljastatud rakud kasvavad kuni siirdamise või külmutamiseni inkubaatoris 7 – 10 päeva.
Teiseks oluliseks biotehnoloogia kasutamise põhjuseks on tipptäkkude sperma hind. Mõne täku üks spermakõrs maksab 30 000 eurot või rohkemgi. Mära kunstlikul seemendamisel on sageli tarvis kahte-kolme kõrt, kusjuures tiinus ei pruugi sugugi õnnestuda. Kuid ICSI tehnoloogiat kasutades on võimalik ühe spermakõrrega laboritingimustes viljastada sadu munarakke ning anda parimaid geenikombinatsioone sadadele järglastele. 

Ühelt märalt saadakse korraga kuni 20 munarakku. Seda OPU-meetodil ehk aspireerides folliikuleid pika nõela ja vaakumpumba abil. Kui hobuste sigimisperiood jääb kevade ja sügise vahelisse aega, siis OPU-meetodil saab munarakke võtta ka kogu talve. Mära tiinus kestab 11 kuud. Eesti esimene katseklaasihobune sünnib tuleva aasta augustis.
Hobuste sigimise biotehnoloogia läbimurret aitas rahastada PRIA projekt HIVET, Luunja Stud OÜ ja Cärrot OÜ. Maaülikooli loomaarstide meeskonda kuuluvad Ulrika Tuppits, Ants Kavak, Anni Viljaste-Seera ja Andres Reilent ning embrüoloog Elina Tsopp. Projekti olulised koostööpartnerid on Luunja tall, eesotsas Sven Šoisi ja Urmas Raagiga ning Perila Tall, eesotsas Kristiina Pähni ja Erik Aedviiruga.

Projekti rahastatakse Eesti maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 meetme 16  „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ toetusega.