Vahetult enne jõule, 22. detsembril, kustus särav isiksus ja tubli teadlane Juta Haberman (1933–2023). Ta oli üks viimaseid Võrtsjärve limoloogiajaama (praegune limnoloogiakeskus) patriitse.
Ellen-Juta Uritam sündis Põhja-Pärnumaal Mihkli kihelkonna Urita külas. Pärast keskkooliaega Pärnus astus ta 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia osakonda ja õppis zooloogiks.

Suvepraktikal käis ta toona kuulsal järvede-ekspeditsioonil ja tegi seejärel diplomitöö väikestest veeloomakestest, vesilestadest.
Ülikoolidiplom aastast 1957 andis ka pedagoogi kutse. Seejärel oligi Juta 1963. aastani Viljandis lugupeetud ja õpilaste poolt armastatud koolmeister. Ta oleks ka kauemaks sinna jäänud, aga tuli aeg minna mehele. Abikaasaks sai endine kursusekaaslane, noor kalateadlane Henn Haberman.

Oma korteri saamine oli toona noore pere jaoks tõsine probleem. Lahenduse tõi hiljuti asutatud limnoloogiajaam, kus pakuti korraga nii korterit kui töökohti. Sinna mindi ja jäädigi.
Nii tuli õpetajaametist loobuda, sest lähima koolini oli üheksa kilomeetrit ja isiklikust autost võisid tolleaegsed noored inimesed üksnes unistada. See-eest Eesti elustiku uurimises oli valik parajasti avar. Pärast mõningaid kõhklusi valis Juta oma alaks järvede zooplanktoni, vees hõljuvad pisivähikesed. Kuna juhendaja, selle ala suurkuju Aare Mäemets, huvitus rohkem väiksematest järvedest, jäid Juta osaks suured – Peipsi ja Võrtsjärv.

Neist kahest suurjärvest saigi tema põhiline tööpõld peaaegu 60 aastaks. Välitööd suvel ja talvel, tuhandete proovide uurimine mikroskoobis, aastaajaliste ja paljuaastaste muutuste jälgimine koostöös veekeemikute ja matemaatikutega, Peipsil ka koos Venemaa kolleegidega. Juba 1974. aastal kaitses ta sel teemal kandidaaditöö (mida oleks praegu doktoriktööks nimetatud).
Loodus on uurimiseks ammendamatu, järvedki muutuvad koos oma elustikuga ning pikaajalised andmebaasid on seega väga väärtuslikud. Järvede zooplanktoni uurimist jätkavad Juta õpilased, sealhulgas limnoloogiakeskuses Kätlin Blank ja Helen Agasild, Tartu Ülikoolis (veel väiksemate organismide – keriloomade – asjatundjana) Taavi Virro.

Eesti taasiseseisvumise aastal, 1991 jäi Juta leseks. Teadustööd see ei lõpetanud, organisatoorne tegevus isegi laienes. Haberman ei olnud küll kunagi juhtivatel kohtadel, aga tema entusiasm ja veenmisjõud (vajadusel kasvõi ministreid tülitades) sünnitasid asutusele ning Eesti teadusele palju kasu. Suuresti Juta algatusel ja järjekindlal pealekäimisel ilmus 1996 – 2012 kolmes eri keeles (inglise, eesti ja vene) mitu monograafiat Peipsi ja Võrtsjärve kohta. Mõnda neist ta toimetas ise. Väidetavalt õnnestus tal isegi, olgugi et ajutiseks, edasi lükata Eesti TA Toimetiste bioloogia seeria sulgemist.

Juba Nõukogude ajal oskasid Habermanid korraldada sõprussideme Lammi bioloogiajaamaga Soomes. See viis Juta agaral toetusel isegi Rannu ja Lammi valdade sõprusele ning jäi kestma aastakümneteks. Rahvusvahelisi konverentse meil ja mujal, millest Juta osa võttis, ei jõua üles lugeda. Ilusaks punktiks kujunes 2023. aasta juunikuus rahvusvaheline madalate järvede alane konverents Tartus, lõpupeoga limnoloogiajaamas. Seda küll Juta oma süveneva haiguse tõttu ei aidanud korraldada, aga ta sai osavõtjana veel kord oma kauaaegsete kolleegide seltsis särada. Oli ta ju alati olnud suur seltskonnahing, kes armastas koosviibimisi ja tantsimist. 

Juta tavatses rõhutada oma päritolu talust, kus hinnati korda ja ilu. Ilu püüdis ta jõudumööda luua ka limnoloogiajaamas, nii sees kui väljas. Temal oli kindlasti suur osa selles, et külaliste meelest oli siinsel asutusel ka nõukogude ajal euroopalik väjanägemine. Veel viimasel suvel, ise juba üsna vaevaliselt liikudes hoidis ta hoolega korras suurt lillepeenart oma kodu, meie esimese kortemaja ees. 

Habermanidel oli üksainus laps, kes ka meie õues üles kasvas – praegune TÜ spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht ning vanemarst Aet Lukmann. Lapselapsi on kolm. Ka kolm lapselapse-last jõudis Juta ära oodata.

 

Töökaaslane ja majanaaber Tarmo Timm