Biogaasi võimalustest ja selle kasutamise arenguperspektiividest on meil räägitud aastaid ning nüüd valmis Eesti Maaülikoolis selleteemaline põhjalik uuring. 

2023. aasta lõpul valmis Eesti Maaülikooli teadlaste uuring, mille käigus analüüsiti Eesti biogaasijaamadest ja mitmetest andmebaasidest pärinevat infot, et hinnata biogaasitootmiseks vajaliku lähtematerjali (nii põllumajanduslike kui lisandina ka muude jäätmete) kasutusvõimalusi. Hinnati koguseliselt, milline on meie biogaasitootmise potentsiaal ja kui palju antud protsessist tekib biogaasitootmise kõrvalsaadust ehk digestaati. Samuti hinnati kääritusjäägi kvaliteedinäitajaid, nende ohutust ning kasutussobivust mullaparanduse ja toitainete allikana. Lisaks analüüsiti kääritusjäägi väärindamise võimalusi ja majanduslikke aspekte.

Pikaajalised katsed tõestavad, et sõnnikul põhineva kääritusjäägi mõju mulla süsinikusisaldusele on kääritamata sõnnikuga samaväärne. Kääritamine muudab digestaadis sisalduva lämmastiku taimedele paremini omastatavaks, mistõttu on kääritusjääk vedelsõnnikust efektiivsem lämmastikväetis. Nagu iga väetise puhul, on oluline see, et digestaati kasutataks õigel ajal ja õiges koguses.

Kvaliteedi ja ohutuse kõrval vaatlesid Eesti Maaülikooli teadlased ka kääritusjäägi kasutuselevõttu takistavaid tegureid. Ühelt poolt seavad tootestamisele piiri transpordikulud. Piltlikult on kääritusjäägi transportimine sama, kui lisandainetega vee vedamine. Kääritusjäägi kuluefektiivseks väärindamiseks on soovituslik investeerida vedela ja tahke osa eraldamistehnoloogiatesse. Teisalt on oma mõju digestaadi populaarsusele ka eelarvamustel, mis inimestel selle tootega kaasnevad.

Arvestades loomade arvu Eestis ja sellest lähtuvalt maksimaalset tekkida võivat kääritusjäägi kogust, võiks meil kääritusjääki jätkuda ligikaudu 161 000 hektari põllumaa väetamiseks. Projekti lõpparuanne asub siin.