6. märtsil tuleb Eesti Maaülikoolis kaitsmisele doktoritöö, mis keskendub metsapõlengutele. 

Argo Orumaa kaitsmisele tulevast doktoritööst "Põlengujärgne hariliku männi metsaökosüsteemide taastumise dünaamika hemiboreaalses vööndis" ("Post-fire recovery dynamics of hemiboreal Scots pine forest ecosystems") selgub, et põlengust möödunud aeg mõjutab mullahingamist. 

Läbi aegade on hemiboreaalsed metsad olnud mõjutatud erinevatest looduslikest häiringutest. Metsapõleng on üks tõsisemate tagajärgedega häiring, mis võib potentsiaalselt tappa kõik puud metsas. Tulehäiring mõjutab otseselt kogu ökosüsteemi: puistu struktuuri ja koosseisu, alustaimestikku, mulla toitainete koguseid ja omadusi ning mullaelustikku.

Doktoritöös uuriti tule mõju hemiboreaalse vööndi metsaökosüsteemi erinevatele osadele hariliku männi puistutes kasutades aegrea meetodit. Erinevad metsapõlengud leidsid aset aastatel 2008, 1997, 1982, 1951, 1940 ja 1837. Uuriti põlengute mõju puistu struktuurile, mulla omadustele ja kasvuhoonegaasi voogudele mullast. Samuti uuriti põlengute mõju alustaimestikule ja mullaseenestikule.

Leiti, et põlengust möödunud aeg mõjutas mullahingamist, olles madalaim viimati põlenud alal (2008. aastal põlenud ala) ja suurenedes põlengust möödunud ajaga. CH₄ voogude puhul käitusid kõik põlengualad sidujana ja suurim oli sidumine viimati põlenud alal. N₂O voogude puhul käitusid põlengualad nii gaasi sidujana kui ka eraldajana. Mõlema gaasi puhul aga statistiliselt olulisi erinevusi erinevatel aegadel põlenud alade vahel ei täheldatud.

Mulla süsinikuvarud olid madalaimad 2008. aastal põlenud alal, põhjuseks mulla orgaanilise horisondi vähenemine põlengu tagajärjel. Alustaimestiku liigilises koosseisus olid erinevused hiljuti põlenud alade (põlenud aastatel 2008, 1997 ja 1982) ja ammu põlenud alade (põlenud aastatel 1951, 1940 ja 1837) vahel. Soontaimede ja sammalde katvus suurenes põlengust möödunud ajaga, kuid nii liigirikkuse kui ka mitmekesisuse trendid jäid ebaselged. Tavaliselt domineerivad hemiboreaalsete metsade mullastikus kandseened, kuid doktoritöö tulemustest selgus, et kandseened olid esindatud vähemal määral ning põlengualadel domineerisid hoopis kottseened. Funktsionaalsetest rühmadest esines kõige rohkem seeni rühmas, mida ei olnud võimalik määrata. Järgnesid mulla lagundajad, ektomükoriisaseened ja juurte endofüüdid.

Argo Orumaa kaitseb filosoofiadoktori väitekirja 6. märtsil kell 10 Fr. R. Kreutzwaldi 5 ruumis 2A1. Doktoritöö juhendaja on professor Marek Metslaid ja oponent professor Gediminas Brazaitis (Faculty of Forest Science and Ecology, Vytautas Magnus University Agricultural Academy). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.