9. aprillil tuleb Eesti Maaülikoolis kaitsmisele doktoritöö, mis keskendub rapsi kahjuritele. 

Silva Vilumetsa kaitsmisele tulevast doktoritööst "Sustainable approaches to oilseed rape pest control: steps towards integrated pest management" ("Kahjurite jätkusuutlikud tõrjestrateegiad rapsi integreeritud taimekaitses”) selgub, et vajalik on seirata liike, kes võivad rapsi kahjustada. 

Põllumajanduse intensiivistumine on vähendanud poollooduslike elupaikade osakaalu põllumajandusmaastikul, mõjutades negatiivselt sealset elurikkust. Raps on tootjatele üks olulisimaid põllumajanduskultuure, kuid samal ajal ka atraktiivne toidutaim paljudele lülijalgsetele. Rapsil on arvukalt putukkahjureid, kellest tähtsaimad on naeri-hiilamardikas ja kõdra-peitkärsakas.

Kahjurite senised sünteetilistel sisenditel põhinevad tõrjemeetodid vajavad asendamist uute, keskkonnasõbralike ja "Talust taldrikule" strateegiaga kooskõlas olevate lähenemisviisidega. Üks kestlik kahjuritõrje strateegiaid on ajalis-ruumiline manipuleerimine põldude ja maastikuelementide paiknemisega põllumajandusmaastikul.

Doktoritöö valmistamise käigus tehtud katsete tulemusena selgus, et talirapsi põldude eraldamine eelmise aasta rapsipõldudest rohkem kui 500 m võrra vähendab oluliselt hiilamardikate ja kõdra-peitkärsakate arvukust põllul võrreldes nende põldudega, mis asuvad eelmise aasta rapsipõllule lähemal kui 500 m. Põldudega külgnevad mitteharitavad alad ei mõjutanud tehtud uuringutes hiilamardikate arvukust rapsipõllul taimede rohelise punga staadiumis.

Ühtlasi leiti, et uuringuperioodi vältel (2014–2018) ei ületanud hiilamardikate arvukus rapsitaimede rohelise punga staadiumis ühelgi aastal majanduslikku tõrjekriteeriumi lävendit. Kahjurite parasiteerituse tase oli kõrge kõikidel aastatel, ulatudes 90%-ni ja ületas katseperioodi aastatel efektiivse loodusliku kahjuritõrje taseme (vähemalt 32%).

Selgus, et parasiteerituse tase ei sõltu eelmise aasta rapsipõllu kaugusest ega tootmispõlluga külgnevast alast, küll aga sõltub see looduslike ja poollooduslike alade osakaalust. Selleks et rapsipõllul oleks tagatud efektiivne kahjuritõrje, peab poollooduslike alade osakaal olema vähemalt 20%.

Doktoritöö valmistamise käigus uuriti ka mitmesuguste eeterlike õlide kasutuspotentsiaali kõdra-peitkärsaka tõrjes. Kõige letaalsemad kõdra-peitkärsakale kui ka parasitoidi valmikutele ja vastsetele olid tseiloni kaneelipuu ja harilik vürtsköömen. Oluline on jälgida liike, kelle arvukus võib neile soodsate keskkonnatingimuste korral märgatavalt suureneda, nii et neist kujunevad kahjurid.

Üheks näiteks on rapsitaimede vartes kaevandav Ceutorhynchus sulcicollis. Kuigi teda on varem Eestis kohatud vaid üksikutel juhtudel, leiti 2020. aastal teda arvukalt. See leid on küll huvitav, kuid siiski ei saa seda peitkärsakat veel pidada oluliseks kahjuriks, keda peaks tõrjuma hakkama. Eelkõige rõhutavad need tulemused vajadust seirata teisigi liike, kes võivad rapsi kahjustada, seda eriti muutuvates kliimaoludes.

Doktoritöö annab olulist teavet kahjurite ja nende looduslike vaenlaste bioloogia kohta, samuti praktilisi juhiseid tootjatele külvikorra planeerimiseks ja kahjuritõrjeks. Töö rõhutab mitmekesise maastiku ja alternatiivsete tõrjevahendite tähtsust, et jõuda Euroopa Liidu põllumajandusstrateegia "Talust taldrikule" oluliste eesmärkideni.

Silva Vilumets kaitseb filosoofiadoktori väitekirja 9. aprillil kell 10.15 Fr. R. Kreutzwaldi 5 ruumis D239. Doktoritöö juhendaja on professor Eve Veromann ja oponent professor Michael Beckmann (Helmholtz Centre for Environmental Research (UFZ), Saksamaa). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMU DSpace.