Eesti Jahimeeste Selts ja MTÜ Loomus korraldasid tänavu jahindusteemalise küsitluse, mille tulemused näitavad erinevat pilti. Eesti Maaülikooli pikaaegne jahinduse õppejõud Tiit Randveer sõnas, et mõlemaid küsitlusi saab usaldada, aga mitte võrrelda. 

Kas tänavusi jahindust puudutavaid küsitlusi saab usaldada?

Eesti Jahimeeste Seltsi küsitlusele tuli kohe pärast tulemuste avalikustamist vastukaja portaalis bioneer.ee loomade eestkoste organisatsiooni Loomus juhatuse liikmelt, kes küsimusi analüüsib ja ütleb, et küsitlus oli kallutatud. Sama on korratud Loomuse hilisemates jahindusteemalistes tekstides.

Ma olen selles mõttes kriitikaga nõus, et küsimuste sõnastus ei olnud kõige õnnestunum, aga kindlasti ei ole nõus kallutatusega. Olles ise analoogseid küsitlusi koostanud, teades metoodikat ja vaadates nüüdse uuringu algtabeleid, tunnen ära juhuslikkuse taotluse, et küsitlusse satuks võimalikult palju erinevat rahvast ja see annaks võimalikult laia ülevaate meelsusest.

Muidugi on võimalik tulemusi natuke mõjutada ka küsimusi seades, aga just juhuslikkus annab usaldusväärsust. Väidan, et jahimeeste seltsi küsitluse tulemust saab usaldada. Mind ennast see tulemus lausa hämmastas. Võrreldes oma varasemate küsitlustega ja nendega, mida on tehtud mujal maailmas, püsib meil sama suhtumine, mis on siin olnud varemgi. 

Ühenduse Loomus küsitlust saab samuti usaldada, aga ei saa kindlasti Eesti Jahimeeste Seltsi küsitlusega võrrelda, kuna Loomus küsib kitsalt suhtumist meelelahutuslikku jahti. Oletan, et mõeldakse näiteks sellist jahti, kus peamine eesmärk on saada saagiks võimalikult suuri sarvesid või kihvasid – see muidugi ei ole soositud. Sellisesse jahipidamisse ei suhtu mina ka positiivselt ja selle pooldajaid on Eestis tehtud küsitlustes alati vähe. Sõna trofeejaht ei meeldi inimestele, aga see ei tähenda, et nad jahti kui valdkonda tervikuna negatiivselt suhtuks.

Põhiline on, et meelelahutusliku jahi küsitluse tulemustest ei tohi jätta muljet, nagu käiksid need kogu jahipidamise kohta!

 

Kui palju on Eestis jahipidamise vastaseid ja pooldajaid?

Eestlased üldiselt toetavad jahipidamist. Kõige tähtsamaks peetakse meil vajadust ulukiasurkondasid ohjata.

Kui vaadata üldiselt pro ja contra – kas jahipidamine on heaks kiidetud või mitte –, siis nüüdsest jahimeeste seltsi küsitlusest tuli välja, et täielikult vastu on 2% vastanutest ja „mingil määral vastu” veel 2%, kokku seega 4%. Minu 2017. aastal korraldatud asjakohases uuringus* oli see protsent 14,6, mis osutus ülimalt sarnaseks Soomes tehtud küsitluse tulemusega.

Jahinduse poolt olijate osakaal oli minu küsitluses osalenute seas 85,5%. Ka jahimeeste seltsi nüüdses küsitluses aktsepteeris jahindust täielikult 63%, lisaks „mingil määral pooldajaid” 25%, kokku seega 88%. Praktiliselt sama tulemus.

Eesti ja Soome, aga ka Rootsi ja Norra selliste küsitluste tulemused sarnanevad. Enamus Põhjamaade inimestest pooldab jahindust ja see osakaal püsib enam-vähem samas suurusjärgus või kasvab. Meie rahva meelsus jahinduse suhtes sarnaneb peale Põhjala riikide ka USA omale.

 

Kas jahinduse pooldajate osakaal saab ka kasvada?

See on selge tendents olnud nii Soome kui ka USA uuringutes. Arvan, et see on seotud teatud ulukite arvukuse suurenemisega. Ka Eestis on selle kohta näiteid. Võtame kasvõi metssea, kellest oli 10–20 aastat tagasi saanud Eesti rahva „vaenlane”. Veel 2017. aastal, s.o siis, kui kole katk oli juba metssea asurkonda hõrendada jõudnud, leidus inimesi, kes oleksid soovinud liigi kui niisuguse totaalset likvideerimist. 40% vastajatest arvas, et metssigade arvukust tuleb küttimisega oluliselt vähendada. Kui lisada need, kelle arvates seda tuli teha pisut, oli protsent kokku 70.

Skaala teises otsas oli ilves, kelle arvukuse vähendamist pooldas vaid 10% vastajatest ja karude harvendamist 5%. Kui praegu korraldataks samalaadne küsitlus, siis metssiga seakatku tõttu enam esirinnas poleks. Tõenäoliselt oleks seal hoopis karu.

 

Miks me jahindusse suhtumise poolest just Põhjamaadega sarnaneme?

Oleme riigid, kus loodust on veel omajagu säilinud, aga mõjutab ka ajalooline taust. Kultuurid on tänaseks segunenud, ent ajalooline baas on erinev ja tänapäevani riikides säilinud. Näiteks Saksamaal peetakse trofeejahist rohkem lugu kui Põhjamaades.

Põhjarahvastel on jaht läbi aja olnud kogukondlikum, selle juurde on pääsenud enamus asjast huvitatuid ja eesmärk on olnud hankida elatusvahendeid – mida rohkem põhja poole, seda enam.

Kesk-Euroopas on jaht olnud ajalooliselt seisuslik. Jahti said pidada vaid need, kellel kõik olemas, toidumuret ei olnud ja jaht tähendas šõud: jahisarvede hüüdu, koerte kilkamist ja muidugi ka trofeesid. Kesk-Euroopas ei ole üldjuhul jahti suhtumine nii positiivne kui meil. Ka looduslik taust erineb, aga suuresti suunab rahva meelsust seal just see, et ajalooliselt ei ole pääsetud jahile ligi, kuna see oli ülikute asi.

Meie jahikultuuris ei ole trofee läbi aegade eriti oluline olnud ja see hoiak on taas võrreldav Põhjamaadega. Sarved ja muu selline on olnud ja on praegugi jahi kõrvalsaadus ning nende austusel on (või võib olla) ajalooliselt mõneti teistsugune põhjus kui Kesk-Euroopas.

Näiteks Soomes on trofeekultus – vähemalt osaliselt – olnud seotud uskumusega, et pärast suure võimsa eluka teise ilma saatmist võib ta teispoolsusest naasta sind karistama. „Kalevalas” Väinamöinen, kes oli karu maha lasknud, hoidis karu koljut alles ja ajas sellele uba, et karistamist takistada. Umbes nii, et mitte mina ei teinud sulle liiga, vaid sa ise ronisid puu otsa ja kukkusid alla. Midagi sellist võis vanasti olla ka Eestis, kuigi meie jääme omadega Soome ja Kesk-Euroopa vahele, kuna meie jahindust on mõjutanud baltisaksa kultuur.

 

Kas trofeejaht Aafrikas tuleks lõpetada, nagu loomaõiguslased nõuavad?

Arvestada tuleb, et nn trofeejahis on omad nüansid. Maaülikooli tudengid on seminaridel uurinud, kuidas eri riikides jahipidamine on korraldatud. Paljudes riikides on jahindus oluline sissetulek. Selle kohta on arvatud, et vaevalt rahvas midagi saab. Võib ka sedasi olla, aga nii rikkurid kui ka rahvas on huvitatud, et loomapopulatsioonid säiliksid. Mõni aeg tagasi lugesin artiklit Tansaania ja Keenia lõvidest. Küüniline küll, aga see ohustatud liik on Tansaanias paremini kaitstud, sest seal ta on äri objekt. Keenias on lõvijaht keelatud ja lõvil läheb halvasti. See tähendab, et jahti peetakse ikka, aga kontrollimatult.

Seal, kus jahi eest makstakse – nimetagem seda või trofeejahiks –, on olemas motivatsioon ulukipopulatsioone kaitsta/majandada. Milline osa jahi sissetulekust läheb n-ö kõrvale, on omaette küsimus, sõltub ilmselt riigist, aga osa sellest kasutatakse kindlasti ulukipopulatsioonide säilitamiseks.

Loomaõiguslased toovad välja, et Aafrikas käiakse jahil ka Eestist. Arvan, et las need rikkad eestlased käivad seal. Kui välisjahist saadav sissetulek võimaldab seal kohapeal midagi korraldada kohalike loomapopulatsioonide kaitseks, on see pigem nagu pluss.

 

Eesti loomaõiguslased seostavad trofeejahiga ka siinseid trofeenäitusi ja rõhutavad siinset välisjahti. Mida selle kohta öelda?

Meil Eestis, väidan, trofeejahti peaaegu pole, trofeed on pigem jahipidamise boonus. Metsa ei minda suuri sarvi küttima, see ei ole kombeks ja ka mitte võimalik, sest jahimehed peavad küttimisel järgima soolist-vanuselist struktuuri jms. Kahelt kolmandikult ettenähtud küttimislimiidist – noored ja emasloomad – ei ole põhimõtteliselt võimalikki nn trofeesid saada.

Paljudes jahiseltsides, ka selles, mille liige mina olen, on omad reeglid. Näiteks põdrajahi ajal tohib küttida vaid 1-2-haruliste sarvedega põdrapulle, aga lastes 3–5-haruliste sarvedega pulli, tuleb maksta oma seltsi kassasse 500 eurot. Seda on ka juhtunud. Küll on lubatud küttida väga suurt, enam kui 6-haruliste sarvedega põdrapulli. Miks? Esiteks on tema juba jõudnud oma väärtuslikke geene levitada ja teisalt on niisuguse looma tabamine väga ebatõenäoline. Punahirve puhul on teistmoodi reeglid ja need võivad jahiseltsiti erineda. Nüansse on palju, aga kindlasti ei minda meil metsa selleks, et tabada ainult suuri loomi.

Mis meie välisjahti ehk turismijahti puutub, siis varem oli seda rohkem – näiteks Hiiu- ja Saaremaa punahirvejaht, metsseajaht –, aga pärast Covidi puhangut, seakatku ja idanaabri ähvardavaks muutumist on see kõvasti kahanenud. Teisalt ikkagi ka välisjahimeestega ei ole nii, et ta tuleb ja kütib ainult suuri loomi. Temagi kütitud loomad on arvestatud kohapeal kehtestatud soolis-vanuselisse struktuuri.

Ega jahiseltsides jahiturismi väga ei taheta, aga on olukordi, kus on raha vaja, seltsil on vaja ülal pidada jahimajasid ja ulukiliha töötlemise ruume, millele kehtivad tänapäeval karmid sanitaarnormid. Iga jahiselts ise otsustab, kuidas lisaraha hangib. Näiteks on mõnel pool sisse seatud seltsi liikmete aastamaks, aga sissetulekut võib tuua ka välisjaht.

Raha pärast korraldatavat välisjahti on siiski pigem vähe, samas on küllaltki levinud külalisjaht, mis on hoopis teine asi, sõprade ja tuttavate vaheline läbikäimine. Minagi olen Soomes jahil käinud ja Soome sõbrad on käinud siin. Külalisjahti peetakse ka Eesti piirides, näiteks Hiiumaa mehed on käinud mandril karujahis ja mandrimehed Hiiumaal hirve vaatamas.

 

Äkki peaks peale sarvede-kihvade rääkima ka põtrade lõualuudest, emakatest, kährikute peaproovidest jne, mida kõike jahimehed koguvad?

Siin peab vahet tegema. Üks asi on need andmed, mis igal aastal võetakse kokku keskkonnaagentuuris koostatavas seirearuandes – loomade vanused lõualuude järgi, sooline-vanuseline jaotumus, kuidas on kütitud jne. Neid andmeid koguvad jahimehed rutiinselt pidevalt.

Teine asi on see, mis projektipõhine. Näiteks kährikute peaproovid seoses marutaudi leviku piiramisega, metssigade proovid seoses seakatkuga jne, mille kogumist riik jahimeestelt tellib vajadusel.

Kolmas osa on trofeed, mida ka mõõdetakse ja millest osa eksponeeritakse näitustel. Nende andmed praegu iga-aastases ulukiseirearuandes ei kajastu, aga võiksid kajastuda, sest nende muutumine aastati annab ka populatsiooni kohta teavet.

Tegelikult annaks populatsioonide seisust kõige parema ülevaate, kui analüüsimiseks oleksid olemas andmed kõikide kütitud loomade kohta, aga see oleks väga töömahukas ja maksumaksja ei ole nõus selle eest maksma. Näiteks on põdrauurija Jüri Tõnisson üritanud üle mõõta kõikide kütitud põtrade sarved. See on kindlasti väärtuslikum info kui ainult nn näitusetrofeede (vaid üks osa jahisaagist) mõõtmisel saadu.

 

Mida teha, et meil Eestis ei tekiks jahinduses jahimeeste ja loomaõiguslaste segadusse ajavaid vastasseise?

Jahindus on valdkond, mis tekitab emotsioone. Et asi ei kujuneks Novgorodi veetšeks, kus õigus sellel, kes kõvemini lärmab, peaks otsuse tegijatel olemas olema oma teave reaalsest meelsusest. Seda oleks vaja regulaarselt selgitada, korraldades oma riigi küsitlusi-uuringuid. Aga kes selle ette võtab? Mina olen nii seenior, et enam ei võta, kuid võin nõuandjaks olla mõnele statistikaasutusele küsimustiku koostamisel – jahindus on nii spetsiifiline ala.

Minu teada on näiteks Saksamaal huvigruppe ühendavates jahindusnõukogudes – need tegutsevad meilgi igas maakonnas – ka loomakaitsjate esindajad. Meilgi võiks ehk nii olla. Aga see tähendab muidugi, et nõukogus peaks kõigil olema ka kompromisside tegemise valmidust.

Igaüks ajab oma asja nagu oskab. Loomakaitsjad ajavad oma ja mõned asjad on, millega minagi täiesti nõus olen. Aga samas on olukordi, kus tundub, et nad võiksid olla natuke kompromissialtimad ja natuke rohkem vaatama-arvestama sotsiaalset tausta.

 

* Vt ka Randveer, T. Pärn, T. Jahimehe kuvand ühiskonnas II, Eesti Jahimees nr 2, 2017.

• Eesti Jahimeeste Seltsi küsitlus, teostaja Norstat märtsis 2024: https://www.ejs.ee/pressiteade-enamik-eesti-elanikest-aktsepteerib-jahipidamist/

• Ühenduse Loomus küsitlus „Eesti inimeste suhtumine loomadesse” (mh küsimused nii meelelahutusliku kui „mittetapva jahi” kohta), teostaja Kantar Emor kevadel 2024: https://loomus.ee/wp-content/uploads/2024/05/Eesti-inimeste-suhtumine-loomadesse-2024-kevad.pdf

 

Autor: Viio Aitsam