Ühiskonda lõhestava metsadebati keskseks küsimuseks on toodud emotsionaalne küsimus, kas metsa raiutakse liiga palju või liiga vähe. Ja õnnetuseks on see vale küsimus.

Tegelikult ei oska enamik inimesi metsamajandamise kavandamise kohta eriti midagi arvata niikaua kuni metsaraie ei toimu temale armsaks saanud seene või marjametsas või jalutusraja ääres. Huvigruppide ja poliitikute poolt lihtsustatud ja sisuliselt ainsaks pühaks tõeks toodud metsade majandamise põhimõte – raiume niipalju kui juurde kasvab – ei ole kogu kestliku metsanduse kontekstis primaarne ning jätab tähelepanuta kõik muu.

Küsimused metsade hetkejuurdekasvust ja raietest tekitavad ühiskonnas viljatuid vaidlusi ning juhivad tähelepanu ära peamiselt küsimuselt: millist metsa me soovime näha mistahes valitud punktis Eestis 50 ja 100 aasta pärast? Erinevad metsamajanduslikud võtted, sh metsade konserveerimine, on eesmärgi saavutamise vahendid. Metsade pindala, puidu tagavara, juurdekasv ja metsaökosüsteemi teenused on meie tegevuse (või tegevusetuse?) tulemus. Pikas plaanis kokkulepete puudumine võib meid paratamatult viia argipäeva vaidlustesse.

Postimehe 24. septembri artiklis metsatagavarast on võrreldud 10 aasta keskmist aastast raiemahtu majandatavate metsade netojuurdekasvuga. Kuna viimase viie aasta jooksul on oluliselt tõusnud rangelt kaitstavate metsade osakaal, siis nende kahe numbri omavaheline võrdlemine ei ole korrektne. Seda põhjusel, et kuna kaitsealuseid metsi on nüüd rohkem, siis on selle võrra vähenenud majandatavate metsade pindala. Ja sel samal põhjusel ka majandatavate metsade juurdekasv. Aastal 2020 oli majandatavate metsade netojuurdekasv suurem kui raiemaht, seega ei ole Keskkonnaagentuur esitanud varem eksitavaid andmeid. Pigem on Postimees kombineerinud andmeid viisil, mis võimaldab neil omapoolseid tõekspidamisi kinnitada. Sisuliselt pole selline andmete tõlgendamine aga korrektne.

Artiklis väidetakse, et Eesti on esitanud eksitavaid andmeid Euroopale, sh väidetakse, et Eestis on raiutud rohkem kui juurde kasvab. Juhime tähelepanu, et ka mainitud kriteerium Forest Europe´i kestliku metsanduse kriteeriumite ja indikaatorite juures seab riikidele eesmärgi pikas plaanis nimetatud tasakaalu hoida. Metsade kasvu pikaealisust arvestades tuleks sellise perioodi pikkuseks pidada ühe metsa raieringi pikkust, mitte iga-aastast jälgimist. Keskkonnaagentuuri hinnangul on selleks perioodiks sobilik valida 80 aastat. On üsna mõistetav, et kui näiteks looduskaitsealade pindala suureneb majandusmetsade arvelt, siis langeb ka majandusmetsade juurdekasv. Metsade juurdekasvu mõjutavad lisaks muuhulgas ka looduslikud häiringud ja metsamaa raadamine.

RMK aastane raimeht väheneb korrelatsioonis riigimetsas majandatava metsamaa vähenemisega. Uuendusraiemahud kinnitatakse riigimetsa majandajatele Keskkonnaministri määrusega   Pindala kaudu raiemahtude kinnitamine viib selleni, et majandajal, siin ei ole vahet kas eraomanikul või riigimetsamajandajal, on huvi suurema tulu saamiseks teostada uuendusraied metsades, kust on võimalik rohkem puitu saada. Seega on praegune lähenemine selline, mis suunab metsamajandajat raietööde planeerimisel pigem eelistama parematel kasvukohtadel kasvavaid metsi. Kui raiemahud oleksid kinnitatud kuupmeetrites, siis ei peaks metsa majandaja mõtlema nii palju pindala piirangu üle ning metsakasutus oleks boniteediklasside lõikes ühtlasem.

Kõige parem oleks siiski see kui metsamajandaja saaks pikalt ise ette planeerida seda, kuidas ressurssi kasutada. Tänapäeval on teadlik metsamajandaja see, kes arvestab nii majanduslikult olulise juurdekasvu ja raiemahu kogustega ning arvestab metsatööde teostamisel nii avalikkuse soove kui looduse vajadusi.

 

Lisateave:

Ahto Kangur
Eesti Maaülikooli metsakorralduse ja metsatööstuse professor

5804 3513
ahto.kangur@emu.ee