Ajalugu

Veemajanduse osakonna eelkäijaks oli 1922.a. Tartu Ülikoolis asutatud maaparanduse (kultuurtehnika) ja geodeesia kabinet, mille juhatajaks aastatel 1922…1924 oli dots. Josef Kozeny ja aastatel 1924…1944 dots., a-st 1927 prof. Leo Rinne.  Kabinet nimetati 1938.a. Maaparanduse ja Sookultuuri Instituudiks ja 1944.a. sai sellest TRÜ põllumajandusosakonna maaparanduse ja sookultuuri kateeder. Selle nimetusega eksisteeris kateeder kuni EPA moodustamiseni 1951.a.

EPA algaastal õpetati maaparandust geodeesia kateedri juures, millest 1952.a. eraldus hüdromelioratsiooni (a-st 1964 maaparanduse) kateeder. Kateedrisse asusid kauaaegsele tööle J. Kuum (1951), A. Maastik (1952), M. Sepp (1952), J. Laurand (1953), K. Alekand (1954), H. Haldre (1956), K. Mägi (1956), mõnevõrra hiljem V. Tamm (1963), V. Paalmäe (1968).

Kateeder oli maaparanduse erialal ainsaks profileerivaks kateedriks, seetõttu õpetatavate ainete arv kasvas 1970.a.-ks üle 20. Õppetöö paremaks korraldamiseks jagunes kateeder 1971.a. kaheks: maaparanduse kateeder ja vesiehituse kateeder.

1992.a. moodustati kateedrite baasil 3 õppetooli: maaparanduse, vesiehituse, hüdraulika ja veekaitse.  1994.a. 1. sept.  ühendati kõik 3 õppetooli üheks instituudiks. Alates 1. jaanuarist 2006 on kasutusel nimetus veemajanduse osakond.

Veemajanduse osakonna eelkäijaks oli 1922.a. Tartu Ülikoolis asutatud maaparanduse (kultuurtehnika) ja geodeesia kabinet, mille juhatajaks aastatel 1922…1924 oli dots. Josef Kozeny ja aastatel 1924…1944 dots., a-st 1927 prof. Leo Rinne.  Kabinet nimetati 1938.a. Maaparanduse ja Sookultuuri Instituudiks ja 1944.a. sai sellest TRÜ põllumajandusosakonna maaparanduse ja sookultuuri kateeder. Selle nimetusega eksisteeris kateeder kuni EPA moodustamiseni 1951.a.

EPA algaastal õpetati maaparandust geodeesia kateedri juures, millest 1952.a. eraldus hüdromelioratsiooni (a-st 1964 maaparanduse) kateeder. Kateedrisse asusid kauaaegsele tööle J. Kuum (1951), A. Maastik (1952), M. Sepp (1952), J. Laurand (1953), K. Alekand (1954), H. Haldre (1956), K. Mägi (1956), mõnevõrra hiljem V. Tamm (1963), V. Paalmäe (1968).

Kateeder oli maaparanduse erialal ainsaks profileerivaks kateedriks, seetõttu õpetatavate ainete arv kasvas 1970.a.-ks üle 20. Õppetöö paremaks korraldamiseks jagunes kateeder 1971.a. kaheks: maaparanduse kateeder ja vesiehituse kateeder.

1992.a. moodustati kateedrite baasil 3 õppetooli: maaparanduse, vesiehituse, hüdraulika ja veekaitse.  1994.a. 1. sept.  ühendati kõik 3 õppetooli üheks instituudiks. Alates 1. jaanuarist 2006 on kasutusel nimetus veemajanduse osakond.

Veemajanduse osakonna ja selle eelkäijate kateedrite (õppetoolide) põhiülesandeks on olnud kõrgharidusega maaparanduse ja veemajanduse inseneride ettevalmistamine. Alates 1989. a-st on üliõpilastel võimalus spetsialiseeruda nii maaparanduse kui ka veekaitse eriharudele, 1991.a-st ka turba-tootmisele. 1994.a. alustati vastuvõttu maastikuarhitektuuri erialale.

Seisuga 1. jaan. 1996.a. on lõpetanute koguarv 1320, sh kaugõppes 62.

Kuna eriala profiil on olnud lai, siis ka maaparanduse ja veemajanduse kateedris õpetatud õppeainete hulk suur, olulisemad õppeained: drenaaz, geoloogia ja hüdrogeoloogia, hüdraulika, hüdroloogia ja hüdromeetria, kuivendus, maaparanduse alused, maaparandusmasinad ja -tehnoloogia, metsakuivendus, niisutus, pumbad ja pumbajaamad, sooteadus, tööde planeerimine, töökaitse, veehoidlad, veekaitse, veemajanduse ökonoomika, põllumajanduslik veevarustus ja kanalisatsioon, vesiehitised.

Seoses erialale uute õppeplaanide kehtestamisega on instituudis õpetatavaile ainetele lisandunud rida uusi: ehitusmasinad, hüdroloogiliste protsesside modelleerimine, jäätmemajandus ja -käitlus, maa- ja veeõigus, maastikuplaneerimine, riskianalüüs, soode- ja turbakasutus, torustike ehitamine, turba tootmistehnoloogia, veejõu kasutamine.

Alates 1992.a-st on osakonna juures avatud magistriõpe maaparanduse ja veemajanduse erialadel. Käesolevaks ajaks on kaitstud 2 magistritööd maaparanduse ja 5 veemajanduse erialal.

Kateedri sisene töö oli algaastail suunatud laborite rajamisele ja sisustamisele (Lai tn. 32), teadustöö põhisuunad olid seotud noorte õppejõudude väitekirjade temaatikaga. Kujunes välja rakendusuuringute suund maaparanduse alal (alates 1955.a-st, lepigulised uurimistööd 1965. a-st) ja veekaitses (alates 1960. a-st, lepingulised uuringud 1963. a-st), pumpade ja pumbajaamade alal (1960), põllumajanduslike kultuuride vihmutamisel (1965).

Kuivenduse alal kujunes eriti tihedaks koostöö RPUI "Eesti Maaparandusprojekti-ga", 1974.a. moodustati isegi ühine töörühm tehnoloogiliste uurimiste osakonnana (tead. juh. K. Alekand). Tööde tulemusena koostati koos projekt- ja ehitusorgani-satsioonidega terve rida projekteerimise juhendeid ja normatiivmaterjale, projekteeriti ja juhendati esimeste heitvee väikepuhastite ehitust.

Uude õppehoonesse (Kreutzwaldi 5) projekteeriti ja rajati Eesti suurim veelabori-kompleks (aastad 1977…1983). 1988.a. alates tegeldakse veebilansi modelleerimisega ja vastavate arvutiprogrammide koostamisega. Käesoleval ajal on osakonna põhilised töösuunad: veebilansi ja biogeenide ärakande modelleerimine põllumajanduslikel valgaladel; kuivendussüsteemide mõju keskkonnale ja vee kvaliteedile.

Osakonna (instituudi, kateedrite) õppejõudude poolt on koostatud mitmeid õpikuid, sõnaraamatuid, monograafiaid. Olulisematena võib neist nimetada J. Kuum "Soode kuivendamine ja kasutamine põllumajanduses" (1954), J. Kuum "Põllumajanduslik drenaaz" (1959, kaasautor), H. Haldre "Jõgede sulgemise hüdraulika" 1970, kaasautor, inglise k., London), K. Alekand "Drenaaz" (1980, kaasautor), K. Alekand, A. Jürimäe, J. Kuum, J. Laurand, V. Paalmäe, M. Sepp, V. Tamm "Maaparandus" (1982), A. Maastik, V. Tamm, H. Haldre "Põllumajanduskultuuride vihmutus" (1973, kaasautorid), A. Maastik "Veekaitse põllumajanduses (1984), A. Maastik "Soome-inglise-saksa-rootsi-vene-eesti veekaitsesõnastik" (1988, kaasautor, Helsingi), A. Maastik, H. Haldre "Hüdraulika ja pumbad" (1995, kaasautorid), K. Alekand "Maastikuplaneerimine (1995).

Osakonna õppejõududest on kandidaadidissertatsiooni kaitsnud 9, neist esimesena H. Haldre (1956 tehnikakandidaat). Doktoridissertatsiooni on kaitsnud J. Kuum (1969, põllumajandus),A. Maastik (1992, tehnika), T.Tamm (2002, tehnika) ja M.Kriipsalu (2006, tehnika).