Marcus Veber on Eesti Maaülikooli tehnotroonika eriala 3. kursuse tudeng, kelle teekond ülikooli sai alguse kutsekoolist – sealt saadud kogemus pani aluse soovile õppida edasi ja minna oma teadmistega süvitsi. „Pärast kutsekooli lõpetamist tekkis mul suur huvi ja soov saada rohkem kogemusi, mida kolme aastaga kutse- või gümnaasiumihariduses alati omandada ei jõua,“ meenutab Marcus.
Just praktiline suunitlus oligi see, mis Eesti Maaülikooli tehnotroonika eriala tema jaoks huvipakkuvaks tegi. „Mulle meeldis, et peaaegu igal semestril tuleb mõnes aines koostada kursuseprojekte või praktilisi töid, kus saab ise lahendusi välja mõelda ja neid inseneeria põhimõtetest lähtudes teostada.“
Eriala, mis ei eelda eelnevaid insenerioskusi
Marcuse sõnul võivad osad potentsiaalsed tudengid karta, et tehnotroonika nõuab juba enne õppima asumist tugevaid tehnilisi teadmisi ja oskust keerulistest süsteemidest aru saada. Tegelikkus on aga vastupidine. „Tegelikult algab õpe samm-sammult ning õppejõud ja kursusekaaslased on toeks kogu õppimise vältel,“ kinnitab ta. Kõige olulisem ei ole tema sõnul eelnev tehniline taust, vaid hoopis miski muu: huvi valdkonna vastu, soov areneda ja valmisolek praktiliselt kaasa teha.
Ka Marcuse enda ettekujutus erialast on õpingute jooksul muutunud. Enne ülikooli arvas ta, et tehnotroonika on seotud peamiselt suurte tehaste, keerukate süsteemide ja väga tehniliste lahendustega. „Õpingute käigus olen aru saanud, et kõik ei pea alati olema keeruline, et hästi toimida,“ räägib ta. „Sageli peitub heades lahendustes just lihtsus ning palju sõltub harjutamisest, katsetamisest ja praktilisest kogemusest.“
Projektid, kus lahendused sünnivad koostöös
Kõige põnevamaks peab Marcus neid aineid ja tegevusi, kus tudengid saavad teha koostööd nii omavahel kui ka õppejõududega. Eriti köidavad teda praktilised projektid, mille käigus tuleb pakkuda lahendusi teistele ülikooli töötajatele või erialadele. „Näiteks detailide modelleerimine, lõikamine, 3D-printimine ning uute lahenduste väljatöötamine olemasolevate töövahendite abil,“ loetleb ta.
Just selline päris probleemide lahendamine olemasolevate vahenditega annab õppele praktilise mõõtme, mis Marcust kõnetab. Lahendus ei pea olema keeruline – see peab toimima.
Selged sihid ja praktiline lõputöö
Tuleviku osas on Marcusel selge nägemus. „Arvan, et tehnotroonika eriala annab head võimalused nii magistriõpinguteks kui ka töötamiseks Eesti arendus- ja tootmisettevõtetes,“ räägib ta. Tema ja paljude kursusekaaslaste ühine eesmärk on eriala edukalt lõpetada ning teha huvitav ja uuenduslik lõputöö, millel võiks olla ka praktiline väljund ja võimalus seda tulevikus päriselt rakendada.
Tulevastele tudengitele, kes kaaluvad Eesti Maaülikooli kandideerimist, soovitab Marcus kooliga võimalikult lähedalt tutvuda. „Võimalusel tasub tulla kooli üritustele kohapeale, tulla tudengivarjuks ning suhelda praeguste tudengite, töötajate ja õppejõududega,“ soovitab ta. „Nii saab erialast ja koolielust palju parema ettekujutuse ning on lihtsam otsustada, kas see valdkond võiks sobida just sulle.“
Eesti Maaülikooli tehnotroonika õppekavale saab kandideerida 2. juulini SAIS-is. Tutvu õppekavade ja vastuvõtutingimustega aadressil www.emu.ee/sisseastuminelink opens in new page.
inseneriakadeemia turundusassistent
Metsanduse ja inseneeria instituut
Metsanduse ja inseneeria instituudi administratsioon
